Suured ja erakordselt suured lapsed sünnivad tavaliselt rasedusaegset diabeeti ehk suhkruhaigust põdevatel emadel. Neil emadel on sageli suur kehamassiindeks ehk kaalu ja pikkuse suhe ning nad on sageli vanemad kui 40 eluaastat. Suure sünnikaaluga sündinud ja rasedusaegset suhkruhaigust põdenud emade lastel on kõrgenenud risk haigestuda nii teist tüüpi diabeeti kui ka erinevatesse südame-veresoonkonnahaigustesse nagu südame isheemiatõbi ehk pärgarterite haigus.

Oluliselt vähem on aga räägitud sellest, et samadesse haigustesse on suur risk haigestuda ka väga madala sünnikaaluga sündinutel. Väiksena sündinud lapsed teevad küll sünnijärgselt tasa puudujäägid üsasiseses kasvus ja jõuavad eakaaslastele peatselt järele, ent nende probleemiks on tendents liigsele kaaluiibele, mille põhjuseks on valesti programmeeritud metabolism ja füsioloogia.

Üsasisesel perioodil on nende areng toimunud n-ö säästurežiimil, sest mingil põhjusel oli toitumine looteeas häiritud. Seega on sündides nende keha programmeeritud kasutama ära iga saadud kalorit ning ülejäägi koheselt talletama. Professor Erikssoni uuringud on näidanud, et sellistel inimestel on suur risk ülekaalulisusele nii lapse- kui täiskasvanueas.

Väikse sünnikaalu põhjused

Kuigi lapse sünnikaal on paljuski väliste tegurite poolt kontrollimatu, sõltub see ühelt poolt platsenta tööst ja teiselt poolt mõjutatud ema toitumisest ja elustiilist, näiteks suitsetamisest. Kui raseduse alguses on platsenta moodustumine ja areng häiritud, siis peegeldub see hilisemas loote kasvu trajektooris. Ema suitsetamisel läbi platsenta looteni jõudvad tubakamürgid takistavad lootel hapnikku ja toitainete saamist, mis on vajalikud kasvuks. Toitumuse mõju loote sünnikaalule näitab fakt, et Euroopas on laste keskmine sünnikaal umbes kolm ja pool, aga Indias kõigest kaks ja pool kilo.

Madala sünnikaaluga sündinutel on risk mitte ainult ülekaalule ja rasvumisele, aga ka suurem tõenäosus haigestuda varem või hiljem diabeeti ja erinevatesse südame-veresoonkonnahaigustesse. "Ühe põhjusena arvatakse, et väikse sünnikaaluga inimestel on väikese lihasmassi tõttu alanenud tundlikkus insuliinile (insuliinresistentsus) ning pankrease beeta-rakkude häirunud arengu ja väiksema arvu tõttu eritub nende kehasse ka vähem insuliini,” rääkis Eriksson. Ent kui väiksena sündinud inimesed suudavad säilitada kasvades normaalse kehamassiindeksi, on neil oluliselt väiksem risk ka haigestuda.

Peaarst rõhutas, et esimesel eluaastal on väga väikesena sündinud lapse kehakaalu tõstmisel ainult positiivne mõju, toetamaks arengut ja tugevdamaks üldtervist. Kuid edaspidises arengus ja kasvus on nad ülesöömise suhtes palju tundlikumad, kui seda on suurema sünnikaaluga lapsed.

Stress lapseeas suurendab diabeediriski

Teiseks tutvustas professor uuringut, mille järgi suurendab diabeeti ning südame ja veresoonkonna haigustesse haigestumise riski ka lapseeas kogetud stress.

Uuring põhineb Helsingi sünnikohordil ehk neil ligi 20 000 inimesel, kes on sündinud Helsingi ülikooli keskhaiglas ajavahemikus 1934-1944. Sel perioodil sündinud laste kohta koguti detailseid andmed alates sünnihetkest kuni 15-aastaseks saamiseni. Nüüd, kus sellel ajal sündinud on juba täiskasvanud, on tehtud päringud erinevatesse registritesse ja hinnatud nende inimeste haigestumist südame-veresoonkonnahaigustesse, aju-vereringe haigustesse, vähki ja ainevahetushaigustesse nagu suhkurtõbi. Samuti on analüüsitud uuringus osalenud inimeste surma põhjuseid.

Selgus, et neil uuritavatest, kes lahutati teise maailmasõja ajal eelkooliealistena perekondadest ja saadeti üksinda sõja jalust välismaale – peamiselt Rootsi ja Taani, esines vanemas eas sagedamini nii depressiooni, ärevust ja muid psühholoogilisi probleeme kui ka teist tüüpi diabeeti.

“Nad saadeti täiesti üksinda maale, mille keelt nad ei osanud. Osad jäid sinna mõneks nädalaks, teised aastateks. Suur osa neist naases hiljem koju tagasi oma perede juurde, kellega neil oli katkenud side, ja maale, mille keele olid nad unustanud. See oli väga suur stress, mis programmeeris nende organismis suuri muutusi, sealhulgas muutusi sterssihormoone kontrolliva ajukoore töös ja veel muidki olulisi närvisüsteemi funktsioone,” kirjeldas teadlane ja arst uuritavaid.

“Me analüüsisime võrdlevalt ka inimesi, kes jäid lapsena ema kasvatada ajal, kui nende isa rindejoonele läks. Kuigi ka need lapsed kogesid palju stressi, säilitasid nad kasvades parema tervise kui sõjapõgenikud, kelle stress oli kahtlemata suurem.”