Mis peavalu vaevab Harry Potterit?
See küsimus on vaevanud mitmeid peavalu maailma tippeksperte juba sellest ajast, kui J. K. Rowling samanimelise romaanisarja esimese raamatu ilmale tõi.
Noor andekas võlur ja Sigatüüka nõiduse ja võlukunsti kooli õpilane kannatab korduvate hootiste peavaluepisoodide all. Harry Potteri peavalud on pakkunud palju kõneainet võlurite kogukonnas. Ent mida räägib Harry peavalude kohta meditsiin, küsib Tartu ülikooli kliinikumi närvikliiniku vanemarst-õppejõud Mark Braschinsky Kliinikumi Lehes.
Atakid algavad alati etteaimamata. Valu on sähviva, lõikava, terava iseloomuga ning enamasti ülitugev, koguni selline, et Harry on korduvalt valu tõttu põlvili vajunud või teadvuse kaotanud. Valu lokaliseerub paremale otsmiku piirkonda, täpselt sinna, kus Harryl on lapsena saadud trauma tagajärjel arm. Kusjuures peavaluhoogude ajal on tekkinud armi piirkonda ka punetus.
Teistest kaasuvatest sümptomitest on esinenud pisaravoolu, seda mõlemast silmast. Ei saa välistada, et osade atakkide puhul kaasuvad ka elavad komplekssed nägemis-kuulmismeelepetted. Valuhood on enamasti väga lühikesed, kestes kas sekundeid või, provotseeriva faktori pikema toime puhul, ka minuteid. Esilekutsuvate faktorite juures saab välja tuua vaid Tead-Küll-Kelle (siinkohal võtan siiski julguse kokku – Lord Voldemorti!) kas vaimse või füüsilise läheduse.
Mis haigus see olla võib?
Selguse saamiseks tuleb pöörduda kehtiva mugude rahvusvahelise peavalude klassifikatsiooni poole.
Migreen võib avalduda ühepoolsete väga tugevate peavaluatakkidena, kuid migreenihood ei kesta sekundeid-minuteid, vaid tunde-päevi. Osa Harry sümptomeid on selgelt düsautonoomsed, mida võib kohata ka migreeni korral – armi punetus ja pisaravool. Kui esimene neist on valuga samapoolne, siis pisaravool on mõlemapoolne, mis võimalike trigeminaal-autonoomsete peavalude (TAP) kriteeriumite hulka ei kuulu.
Viimaste grupist kõige sagedasemale – kobarpeavalule – ei sobi peavalu lühike kestvus. Sama grupi teised peavalusündroomid kulgevadki oluliselt lühemate hoogudena: paroksüsmaalse hemikraania atakid kestavad 1-600 sekundit. Veelgi lühemad on atakid nn lühiajaliste ühepoolsete neuralgiformsete peavalude korral, mis kestavad mõnest sekundist paari minutini.
Mõlemale viimasele on omased just lokaalsed düsautonoomsed nähud. Enamasti kulgevad kõik selle grupi haigused nn kobaratena. See tähendab, et väga tihedate hoogudega perioodid vahelduvad pikaajaliste remissioonidega. Siinkohal olgu öeldud, et peale esimesi atakke esines Harryl mitmeaastane hoovaba periood.
Sellist ajalist mustrit ei esine samuti väga lühiajaliste teiste peavalusündroomide korral, nagu esmane lõikav peavalu või kolmiknärvi neuralgia – mõlemat välistab lokaalne düsautonoomia. Anamnestiliselt on peavalude tekkele eelnenud trauma.
Tekib küsimus, kas tegemist on posttraumaatilise peavaluga. Teada on, et Harry peavalud tekkisid tükk aega peale Lord Voldemorti rünnakut – alles siis, kui Harry oli 11-aastane. Posttraumaatilist peavalu saab aga diagnoosida vaid juhul, kui traumast esimese peavalu tekkeni pole möödunud üle seitsme päeva.
Mõned autorid on pakkunud ka sklerodermiat ja nummulaarset ehk "mündipeavalu", kuid nendega ei saa käesoleva kirjutise autor nõustuda. Ülalmainitud klassifikatsioon annab viimase "päästerõngana" võimaluse diagnoosida mujal klassifitseerimata peavalu, kuid peavaluspetsialisti jaoks pole see kõige meeldivam lahendus. Seetõttu jään ma pigem arvamuse juurde, et tegemist võib olla võimaliku paroksüsmaalse hemikraaniaga, jättes endale vabaduse lõplik ja kindel diagnoos püstitamata jätta põhjusel, et meie maailmas kasutatav klassifikatsioon on kirjutatud mugude poolt ning ei kata kõikvõimalikke sündroome, mis võivad esineda võlumaailmas.
Igati põhjendatud on ettepanek võlumaailma peavaluspetsialistidele asuda koostama võlumaailma peavalude klassifikatsiooni, ning kes teab, millal võib meiegi maailmas tekkida vajadus just seda klassifikatsiooni kasutada.
Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu ülikool