Nimele vastavalt püsivad väga lühikese elueaga ühendid (VSLS) õhus paar nädalat kuni pool aastat. „Neist mõned lagunevad niivõrd kiiresti, et need ei jõuagi maapinnalt stratosfääri ülemistesse kihtidesse, mis on järsus kontrastis gaasidega, mis on saanud osoonikihi lagunemisega juba sünonüümiks, nimelist klorofluorosüsinikega,“ selgitas Ryan Hossaini Leedsi ülikoolist. Umbes 90 protsenti taolistest gaasidest tekib looduslikult näiteks taimhõljumi elutegevusel. Seejuures on protsess isereguleeruv – mida rohkem osooni õhus leidub, seda rohkem neid tekib.

„Samas polnud seni uuritud, milline on looduslike ja inimtekkeliste ühendite koosmõju,“ nentis atmosfäärikeemik. Eriti viimastel aastatel nähtud muutuste valguses – maailma teatud piirkondades on viimase 20 aastaga väga lühiealiste ühendite suhteline sisaldus kasvanud kaks korda. Töörühm pidi nentima, et Antarktikas moodustab stratosfääri alumises kihis VSLS-ide toimel hävinud osooni hulk lagunenud molekulide koguhulgast umbes 12 protsenti. Maailma mastaabis kasvab VSLS-ide osakaal 25 protsendini.

Osooni lõhkuvatel ühenditel on kliimale reeglina kahetine mõju. Ühelt poolt on tegu kasvuhoonegaaside, mis aitavad kosmosesse põgenevat päikesekiirgust lõksu püüda. Osooni lagunemine aitab aga samas maailma jahutada. „VSLS-id pole seevastu oma suhtelise sisalduse ja eluea tõttu olulised kasvuhoonegaasid, nii toob osooni lagunemine ainult jahutava mõju,“ märkis Hossaini. Kokkuvõtlikult mõjutavad need kliimat umbes kolm korda tõhusamalt kui Montreali kokkuleppes käsitletud gaasis.

Kuigi inimtekkeliste täpne allikas pole teada, võib suuremat reostust märgata rohkem industraliseerunud põhjapoolkeral. „Me oleme näidanud, et ühe VSLS-i, nimeliselt metüüldikloriidi, suhteline sisaldus on hiljuti kahekordistunud, kuid selle põhjused on segasemad. Ent me teame, et seda vabaneb kindlasti tööstusprotsesside käigus, seda kasutatakse lahustina. Kuid huvitaval kombel on need ka klorofluorosüsinike keskkonnasõbralike asendusgaaside tootmisel tekkivad kõrvalproduktid,“ lisas Hossaini.

Nii on irooniliselt klorofluorosüsinikele asenduse otsimine toonud kaasa teiste osooni lõhkuvate ühendite suhtelise sisalduse kasvu. Hossaini hinnangul on veel vara öelda, kuidas nende tekkimist või nendele uute alternatiivide otsimist rahvusvaheliste lepetega mõjutada. „Me ei tea veel täiesti kindlalt, mis tööstusprotsesside käigus need atmosfääri jõuavad. Emissioonide piiramine nõuab täiendavat uurimistöö,“ nentis atmosfäärikeemik.

Sobiliku lahenduse leidmisel võib aga vähemalt oodata, et sellel on kiire mõju. Kõige pikaealisemad VSLS-id püsivad õhus vaid pool aastat. 1980. aastateks õhku paisatud klorofluorosüsinike mõju võib seevastu tunda aga veel isegi sajandi keskpaigas.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature.