Psühholoog: laste liikumisaktiivsusest sõltub Eesti rahva tulevik ({{commentsTotal}})

Jorgen Matsi
Jorgen Matsi Autor/allikas: Postimees/Scanpix

Lapsed valivad teadlikult kehaliselt passiivsemaid tegevusi, sest ka lapsevanematele on tihti mugavam, kui lapsed tegelevad vaiksete tubaste tegevustega, leiab Tartu ülikooli spordipsühholoogia õppejõud Jorgen Matsi, kes esineb täna Tartus toimuval liikumisfoorumil “Laste liikumisaktiivsuse langus – kuidas on võimalik seda peatada?“.

Enamik meist tahavad endale paremat elu: rohkem vaba aega tegelemaks meeldivaga, paremaid sotsiaalseid suhteid ja sissetulekut, millega enda või lähedaste elukvaliteeti tõsta. Selle nimel oleme nõus ohverdama hetkemugavusi. Loomulikult oleks mõnus igal hommikul jääda voodisse unelema, aga tõuseme tööpäeviti siiski üles ning hakkame tegutsema, et mingil teisel hetkel oleks lihtsam ja parem.

Meie ühises kujundlikus toas on aga üks seitsmetonnine elevant ehk ilmselge probleem, millest ei saa mööda vaadata, ent ometi teevad seda paljud. Kõik teavad, et kehaline aktiivsus on hea, aga siiski ei liiguta piisavalt. Või on arvukad liikumiskampaaniad ja rahvaspordiürituste kasvavad osavõtunumbrid jätnud mulje, et kõik ju juba liiguvadki piisavalt? Milleks siis üldse teavitada ja muretseda?

Mida vanem, seda vähem liigub

See, mida praegu Eestis kehalise aktiivsuse edendamiseks tehakse, ei ole siiski küllaldane. Ohusignaale tuleb uksest ja aknast. Täiskasvanute liikumisaktiivsus langeb. Vanemaks saades liigume järjest vähem ning nende osakaal, kes saavad kehalist koormust minimaalselt, aina suureneb. Paralleelselt kasvab passiivse eluviisiga seonduvate haiguste osakaal, esirinnas on teist tüüpi diabeet ja südameveresoonkonna haigused. Need trendid on samad kogu arenenud maailmas.

Eriti murettekitav on laste vähene kehaline aktiivsus, millele viitavad mitu värsket uuringut. Näiteks Kenn Konstabel leidis kolleegidega, et vaid veerand Eesti poistest ning vaid 15 protsenti tüdrukutest on aktiivsed määral, mis on Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) poolt soovitatud – nad saavad keskmiselt vähemalt 60 minutit mõõdukat ja/või tugevamat kehalist koormust päevas.

Mitmete uuringute järgi tagab vähemalt 60 minutit aktiivset liikumist päevas positiivse mõju füüsilisele tervisele ja on kasulik vaimsetele näitajatele, näiteks annab parema meeleolu. Antropoloogid leiavad, et see norm on suhteliselt lähedal meie kiviaegsete esivanemate omale.

Eesti laste näitajad on küll mõnevõrra paremad kui mõnes teises Euroopa riigis, ent just see võiks ärgitada meid tegutseda enne, kui on liiga hilja, sest Eesti noorte kehaline aktiivsus on langemas ning napiks jäämas. Kuna alus inimeste kehalistele võimetele ja tunnetuslikele hoiakutele, mis kujundavad enesehinnangut ning mõjutavad suhtumist liikumisse, pannakse lapseeas, on selge, miks passiivsematest lastest kasvavad passiivsemad täiskasvanud.

Me vajame muutust enne, kui vajub unustusehõlma põlvkond, kes veel mäletab, kuidas spontaanselt lapsena õues aega veedeti. Olgugi, et see kõlab klišeeliselt, sõltub sellest muutusest mitte ainult Eesti spordi tulevik, vaid kogu Eesti rahva oma.

Vaja on sisemist motivatsiooni

Liialt tihti on inimestelt, kel seljataga sportlik lapsepõlv, kuulda manitsusi: “Nad peaks lihtsalt rohkem õues mängima ja sporti tegema!” ja “Võtame need arvutid ja viskame aknast välja!” Halvemal juhul lausa vingutakse, et noorus on hukas. Midagi pole parata, ajastu on muutunud. Võrreldes kümnendite tagusega on kehaline aktiivsus täna kõrvuti teistsuguste huvitegevustega, mida tehakse tihti just ekraanide ees istudes.

Mis on muutunud? Üks kehalise aktiivsuse valdkonnas populaarne motivatsiooniteooria ehk enesemääratlemisteooria, mille autoriteks on Edward Deci ja Richard Ryan, väidab, et inimestele meeldivad tegevused, mille suhtes nad tunnevad sisemist motivatsiooni. Sisemist motivatsiooni aga tuntakse siis, kui tegevus on tajutud kui enese kontrolli all olev. Selle käigus kogetakse kinnitust enda oskustele ning see võimaldab nauditavaid sotsiaalseid suhteid teiste inimestega.

Veel kakskümmend aastat tagasi olid õues koos eakaaslastega tehtavad aktiivsed tegevused konkurentsivõimelised ja pakkusid sisemiselt motiveeritud tegevustega kaasnevaid positiivseid emotsioone. Tänapäeval on sõpradega suhtlemiseks võimalused, mis ei eelda nendega füüsilises ruumis kokku saamist. See õõnestab liikumisvajadust ja vähendab ka võimalust, et koos midagi aktiivset ette võetakse.

Videomängude puhul on mängijal võimas kontroll mängu raskusastme ja seeläbi sealt saadava edukogemuse üle, mis on kindlasti väiksem kehalist oskust õppides ja harjutades. See efekt on veelgi suurem, kui võrdleme teistega koos videomängude mängimist üheskoos sportimisega.

Seega ei tasu imestada, et lapsed valivad teadlikult kehaliselt passiivsemaid tegevusi. Seda võimendab asjaolu, et ka lapsevanematele ja teistele täiskasvanutele on tihti mugavam, kui lapsed tegelevad vaiksete tubaste tegevustega.

Akadeemiline sooritus paraneb

Esimestes kooliastmetes saame kasutada teiste riikide kogemust. Et meetodid koolis tunni ja vahetunni liikumissõbralikumaks muutmiseks aitavad laste aktiivsust suurendada, kinnitab näiteks Soome kogemus, kus kooliõpilased on ligi kaks korda aktiivsemad kui Eestis.

Aktiivset akadeemilist kooli peaks toetama eakohase ning positiivset suhtumist kujundava kehalise kasvatuse tunniga. On palju andmeid selle kohta, et rohkem liikumist koolis, sealhulgas ka akadeemiliste tundide arvelt, parandab akadeemilist sooritust.

Vajame täiendavaid uuringuid, mis ütleks selgemalt, kuidas Eestis peatada kehalise aktiivsuse langust teismeeas, muuta aktiivset eluviisi noorte jaoks väärtuslikumaks ja teostatavaks, kujundada inimesi ümbritsevat keskkonda nii, et liikumine oleks kõigi jaoks lahe ja võimalik. Või kui “kõik” on ebarealistlik unelm, siis vähemalt enamuse jaoks.

Selline suhtumise muutmine ei tohi olla ainult teadlaste soov. Isegi teadlaste plaanist, mis on kooskõlas õpetajate ja haridusjuhtide hea tahte ja tegudega, ei piisa. Selle elluviimiseks on vaja kaasata kõik osapooled alates lastest endist ja nende vanematest kuni riikliku poliitilise initsiatiivini.

Võtame koos selle pisikese ebamugavuse, teeme sellest väikse väljakutse, mille ületamine pakub põnevust ja hasarti ning lihtsalt liigume täna rohkem, kui tegime seda eile. Vastutasuks saame igas mõttes tervema ühiskonna ja parema elu.

Tutvu foorumiga “Laste liikumisaktiivsuse langus – kuidas on võimalik seda peatada?“ lähemalt Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskonna kodulehel.

Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu ülikool



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: