Empaatia pole inimestest kadunud
Altruismi ja empaatiat võib pidada inimtsivilisatsiooni alustaladeks, mis on järsus kontrastis laborikatsetega, kus tekitavad inimesed teistele kannatusi vähemalt näiliselt vägagi altilt. Hiljuti ilmunud töö näitab, et empaatia pole inimestest kadunud, kuid selle avaldumine nõuab hoolikalt kavandatud eksperimente.
Prosotsiaalset käitumist uurivates katsetes on jõutud vägagi erinevatele tulemustele. Kuigi neis on jõutud järeldustele, et inimesed hoolivad teiste sissetulekutest ja valmis annetama raha isegi võhivõõrastele, on nad enda potentsiaalsete sissetulekute osas märgatavalt murelikumad. Sarnaselt on leitud, et inimesed on teiste kannatuste osas küll osavõtlikud, kuid ei hinda neid kõrgemalt kui nende endi omi.
Näiliste vastuolude uurimiseks ja inimeste empaatia piiride kompamiseks otsustas Oxfordi ülikooli psühholoog Molly Crockett hiljuti tehtud katses panna taas paari kaks tihti kasutavat mõjutusvahendit – raha ja valu. Eksperimendi esimene osa hõlmas elektrišokkidega 160 inimese valutundlikkuse määramist. Kui kõige nõrgem elektrilöök oli võrreldav vaevutuntava kõdinaga, siis enamike inimeste valulävi oli võrreldav käe 50°C'sse kuuma vette pistmisega.
Uurimusalused jagati seejärel juhuslikult paaridesse ning neil paluti mängida seejärel lihtsat 'mängu'. Üks katsealune täitis otsustaja rolli, kellel anti ette rida dilemmasid. Igas voorus oli võimalik otsustajal teenida teatud rahasumma. Täpne tasu sõltus sellest, kui palju kergelt valusaid elektrilööke endale ja oma partnerile anti. Näiteks oli valida pakkumiste vahel, mis hõlmasid kümne naela eest seitsme või 15 naela eest kümne elektrilöögi andmist.
Töörühm märkas peagi, et enamasti eelistasid katsealused anda partnerit puudutava otsuse korral talle vähem elektrilööke kui ennast piinates. Isegi kui visuaalne kontakt esimesega puudus ja kasumlikum oleks olnud anda talle rohkem elektrilööke. Täpne käitumine oli heas kooskõlas enne katset tehtud osalejate empaatiavõimet mõõtva testi tulemustega.
Sarnased mustrid kehtisid ka vastupidise olukorra puhul, kus katsealused elektrilöökide hulga vähendamiseks ise maksma pidid. Uurimisalused olid valmis partneri tuntava valu vähendamiseks maksma keskmiselt poole rohkem. Lisaks selgus, et empaatilisematel ja osavõtlikematel inimestel võttis otsuste langetamine rohkem aega. Teise äärmusesse kalduvad inimesed olid seevastu varmamad teisi õrnal piinama ja vähendama enda poolt talutavate elektrišokkide arvu.
Autorid loodavad, et tulemused aitavad paremini mõista moraalseid ja eetilisi dilemmasid, mida tuleb ette meditsiinis, majanduses ja poliitikas ning mis hõlmavad teistele kannatuste põhjustamist.
Uurimus ilmus Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa
Allikas: PNAS