Astronoomid on seni oletatud, et valdavat enamikku ülieredatest röntgenkiirte allikatest võib klassifitseerida väikesteks või keskmise suurusega mustadeks aukudest. Viimastel aastatel on aga leitud röntgenkiirte allikaid, mille kiiratav valgus on eelnevalt nähtutest siiski veidi erinev, mis on vihjanud, et osa väiksematest mustadest aukudest käituvad lihtsalt veidralt.

Matteo Bachetti töörühma analüüs näitab nüüd, et ülieredate röntgenkiirte allikana võivad käituda pöörlevad neutrontähed – supernoovana plahvatanud massiivsete tähtede jäänused. Galaktikas M82 allika käitumine sobib kõige paremini pulsariga, mille pöörlemisperiood on 1,4 sekundit. Allika eredus on aga sada korda suurem, kui teoreetilise raamistiku poolt ennustatav piir, mis vihjab, et tähele langeb kümme korda rohkem ainet, kui ühelegi teisele seni leitud neutrontähele.

Analüüs sunnib leidma teoreetikuid uusi mehhanisme, kuidas neutrontähed niivõrd kiiresti massi koguda suudavad. Samal ajal teatasid kaks sõltumatut töörühma kahe röntgenkiirte allika käitumise põhjal, et ka väikesed ja keskmise suurusega mustad augud suudavad neelata tähtedevahelises ruumis leiduvat ainet arvatust kiiremini. Viimane võiks aidata ka seletada, kuidas galaktikate südames asuvad supermassiivsed mustad augud niivõrd kiiresti kasvasid.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature.