Ümber Maa tiirutava gammakiirte teleskoobi andmed on üle kontrollitud ka Madalmaadel tegutseva raadioteleskoobiga LOFAR. Pulsar ise asub aga meist umbes kolme kuni kuue tuhande valgusaasta kaugusel Sekstandi tähtkujus.

Pulsarid kujutavad endast kunagi supernoovana plahvatanud suure tähe jäänust, mis on tõmbunud kokku väikeseks ja tihedaks neutrontäheks. Need pöörlevad kiiresti ja saadavad pöörleva kiirtevihu kujul maailmaruumi raadio-, valgus-, röntgen- ja gammakiirgust. Kui see kiirtevihk maakerast või kosmoseteleskoobist korduvalt üle pühib, näevad astronoomid nende kiirguste vilkumist.

Nüüd avastatud pulsar, millele õnneks on pika nime kõrval antud ka lühem nimi, J0952, on massilt umbes 1,4 korda Päikesest suurem, ehkki läbimõõdult arvatavasti vaid mõned kilomeetrid. Selle ümber tiirutab 6,4-tunnise tiirlemisperioodiga kaaslastäht, mille ainet on pulsar nii palju endasse tõmmanud, et kaaslane on Jupiterist veel ainult 20 korda massiivsem.

Ainet endasse tõmmates on pulsari pöörlemiskiirus aina kasvanud ja kasvab ka edasi. Selliseid kaaslasest toituvaid pulsareid nimetatakse ka mustadeks leskedeks, samanimeliste väga mürgiste mustade ämblike järgi, kelle emastel on mõnikord kombeks isane pärast sigimisakti nahka pista.

Teoreetiliselt võiks nii pulsar J0952 kui ka temast ainult natuke kiiremini pöörlev teadaolevalt kõige kiiremini pöörlev pulsar J1748 pöörelda veel umbes 60 protsenti kiiremini, enne kui nad puruneks.

Avastusest kirjutavad Cees Bassa Utrechti Ülikoolist ja ta kolleegid ajakirjas The Astrophysical Journal.