Geenistatistik: ühe näitaja põhjal diagnoosi ei panda
Geenistatistik Krista Fischer ilmutas hiljuti koos USA statistiku Donald Berryga ajakirjas Chance artikli, milles kirjeldas eestlaste kogemust rahvusvahelises spordiarbitraaži kohtus seoses Andrus Veerpalu dopingukahtlustusega ja osutas dopingutuvastuse kitsaskohtadele.
Statistikud keskendusid biokeemia asemel statistilistele meetoditele, mida dopingu kasutamise tuvastamiseks kasutati. Paar tõi põhilise puudujäägina välja, et Veerpalu proovi kõrvutati väga väikese ja vähepõhjendatud valimi alusel välja töötatud piirnormidega.
„Vaadates neid andmeid, millega ma iga päev Geenivaramuski tegelen, me kasutame enam kui 50 000 geenidoonori andmeid ja väiksemates projektides ka valimi suurusjärgud algavad ikka 3000'st, siis 50 inimese põhjal teha väga paljude inimeste saatust mõjutavaid otsuseid, (see) on väga küsitav,“ märkis Fischer saates „Labor“.
Rahvusvaheline Dopinguagentuur kaitses valimit väitega, et valgesse rassi kuuluvate inimeste põhjal tulid piirmäärad madalamad ja aafriklaste põhjal kõrgemad. Fischeri hinnangul oli aga juhuslik varieeruvus isikute lõikes isegi rassi arvestades liiga suur, et pidada piirmäärasid usaldusväärseks.
„Samuti anti väga vastuolulist infot selle kohta, mida nad ikkagi täpselt siis arvutuste poolest tegid, et neid piirmäärasid välja töötada. Räägiti seal küll normaaljaotusest ja log-normaaljaotusest ja siis hoopis gammajaotusest,“ lisas geenistatistik. Viimased detailid selgusid alles pool aastat pärast kohtuistungit.
Fischeri sõnul biokeemilise testi põhjal inimese süüdimõistva otsuse tegemine juba olemuslikult küsitav. „Näiteks meditsiiniski kasutatakse väga palju diagnostilisi teste, aga ühe biokeemilise näitaja põhjal tavaliselt diagnoosi veel ei panda. Kui biokeemilised näitajad näitavad, et midagi on paigast ära, siis edasi tehakse mingeid tõsisemaid kallimaid teste,“ märkis ta. Analoogselt võiks dopingutest aidata üles leida inimesed, kes tõenäoliselt on kasutanud keelatud aineid, aga nad ei saa veel süüdistust, vaid see on pigem märguanne tõsisema uuringu käivitamiseks.
Kuna isegi arstiteaduses pole tema sõnul täiuslikku testi, mis valepositiivsed ja -negatiivsed tulemused täielikult välistada suudaks, siis ei saa see ka dopingutuvastuse puhul võimalik olla. Erandiks on ehk ained, mis üleüldse kehas eksisteerida ei saaks. „Kui üks sajast tuhandest saab valepositiivse tulemuse anda, siis väga suure ja laiaulatusliku testimise korral see inimene ikka ühel hetkel välja ilmub,“ laiendas Fischer. Eriti arvestades, et ühte inimest testitakse nende karjääri vältel kümneid või isegi sadu kordi.
Kuula intervjuud saates „Labor“.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa
Allikas: Labor