Liikide kadumine toidab konflikte ja orjust

On harjumuspärane mõelda, et inimeste sotsiaalsetel konfliktidel on metsikule loodusele kahjulik mõju, olgu selleks Kongos tapetud gorillad või Angolas ja Lõuna-Aafrikas mässuliste ohvriks langevad elevandid ja ninasarvikud. Ajakirjas Science avaldatud analüüs rõhutab aga, et eluslooduse kadumine toidab omakorda edasisi konflikte ja soodustab isegi orjuse levikut.
Vabas looduses elavate loomade küttimisest tõuseb igal aastal rohkem kui 300 miljardi euro jagu tulu, pakkudes elatusallikat umbes 15 protsendile maailma rahvastikust. Samuti on hangitav liha ainsaks valguallikaks rohkem kui miljardile inimesele. Nii inimeste kui loomade jaoks on panused kõrgemad kui kunagi varem.
Kalavarude ammendumine ja kütitavate loomade vähenemine tähendab, et endise toodangu säilitamiseks peab majandusharusse olema haaratud üha rohkem inimesi. Justin Brashares leiab kolleegidega seniste pretsedentide põhjal, et see viib tihti inimkaubanduseni.
Näiteks müüakse Taimaal Birmast, Kambodžast ja Taist endast pärit mehi kalalaevadele. Sisuliselt orja staatuses olevad inimesed peavad minimaalse puhkusega merel veetma mitmeid aastaid, olles sunnitud taluma füüsilist väärkohtlemist ja nälga. Harvad pole isegi mõrvad. Lääne-Aafrikas kasutatakse aga saakloomade leidmiseks ja kalapüügil üha enam odavat lapstööjõudu.
Küttimise mõjul kahanenud elevantide ja ninasarvikute populatsioon on aga vandliluu ja sarvede hinda ainult kasvatanud. Kui kilo elevandiluu ostmisel peab arvestama 2250 euro suuruse väljaminekuga, siis ninasarvikute sarvede kilohind võib ulatuda juba 75 000 euroni. Hinnatõus on viinud omakorda organiseeritud kuritegevuse ja salaküttide kasvanud huvini, toites piirkondlikku ja rahvusvahelist terrorismi. Ent konfliktide teravnemiseni pruugi viia ainult rahvasalklaste ja kuritegelike organisatsioonide tegevus.
Brashares meenutab kolleegidega 1991. aastat, kui Somaalia keskvalitsus oma riigipiiride üle lõplikult kontrolli kaotas. Teiste riikide lipu all sõitvaid keskkonnaregulatsioone eiravaid traalereid võis kohata Somaalia vetes üha sagedamini. Püüded traalerite arestimise ja lunaraha nõudmise läbi oma majandustsooni kaitsta kasvasid ammenduvate kalavarude valguses otseseks piraatluseks, et end üleüldse elus hoida.
Sarnaste mustrite ilmnemist võib Brasharese ja kolleegidega hinnangul märgata ka Senegalis, Beninis ja Nigeerias. Tsiteerides ühe Senegali kalamehe sõnu: „Kümne aasta pärast läheme me kalale relvadega... Me võitleme merel kala pärast. Kui me ei saa süüa, siis mida te ootate, et me teeksime?“
Brashares nendib kolleegidega, et olukorra leevendamiseks pole lihtsaid lahendusi. Pelgalt salaküttidele sõja kuulutamisest ja nulltolerantsist aga ei piisa. Suuremat tähelepanu tuleks pöörata kohalike valitsuste tasandil tehtavatele otsustele. Ühe lahenduseks oleks näiteks anda kohalikele küttidele ja kalameestele teatud piirkondades eksklusiivsed jahi- ja püügiõigused. Lahenduse positiivset mõju on märgatud näiteks Fidžil ja Namiibias.
Analüüs ilmus ajakirjas Science.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa
Allikas: Science