Baltimaade ülikoolid peavad oluliselt uuendama õppe- ja hindamismeetodeid. Sellise järelduse tegid mai lõpus Vilniusse kogunenud Baltimaade tudengiliitude esindajad. 

Vilniuses käinud Jonne Viinamägi, Tanel Sits ja Eimar Veldre märkisid Õpetajate Lehele antud usutluses, et Leedu üks üliõpilasliit – Leedus on neid kaks – oli teinud akadeemilise aususe teemal muljetavaldava uuringu, kasutades korruptsiooni uurimise meetodeid. Selgus, et akadeemilist pettust on ülikoolidest raske välja juurida eelkõige sellepärast, et ühiskonna hoiak mingil määral toetab seda. Lisaks takistab seda ülikooli liiga kitsas lähenemine probleemile – ainult tudeng on süüdi. Akadeemilist petturlust soodustavad aga ka vananenud õppemeetodid ja kontrollimehhanismid, mida Baltimaade ülikoolides kasutatakse. Leedus võeti uuringut nii tõsiselt, et üliõpilased kutsuti parlamenti seda esitlema. 

Akadeemiline petturlus on tagajärg, mitte põhjus, toonitab Vilniuses kuuldu põhjal ka Eesti üliõpilaskondade liidu juhatuse esimees Eimar Veldre, tuues näiteks, et Eestiski ei mõista avalik arvamus akadeemilist pettust resoluutselt hukka. Kui riigikogu liige Juku-Kalle Raid tunnistas meediale, et on üliõpilaste eest kirjalikke töid kirjutanud, siis ei järgnenud sellisele teole ülikoolide, IRL-i ega riigikoguliikmete hukkamõistu ja ka Eesti avalikkus ei pidanud skandaalseks, et riigikogu liige akadeemilises petturluses osaleb. Samal ajal pidi Saksamaa kaitseminister tagasi astuma, kui selgus, et tema doktoritöö oli valminud pettusega. Ungari president loobus ametist, kui tuli avalikuks, et tema doktoritöös oli palju viitamata teksti. Isegi mitukümmend aastat hiljem võib pettus pinnale ujuda ja saatuslikuks saada.

Tanel Sits, EÜL-i hariduspoliitika nõunik, meenutab, et Vilniusse kogunenud tudengiliidud pidasid kursuse- ja magistritööde ostmist siiski „tõeliselt räpaseks” ja seal kuuldu põhjal jäi Leedus tänavu kevadel viis inimest just selle patu pärast oma kraadist ilma või ei pääsenud kaitsmisele. Teiselt poolt rõhutati Vilniuses, et ülikoolid soodustavad akadeemilist petturlust – küll enamasti tahtmatult – sageli ise, kasutades hambutut õppetoetuste süsteemi, moraalselt vananenud õppemeetodeid ja hindamismehhanisme jms. 

Kui üliõpilased spikerdavad või plagieerivad, on selles süüdi ka õppejõud, rõhutab Tanel Sits. Kui üliõpilane kirjutab oma lõputöös Martin Lutheri asemel Martin Luther King, nagu Eestis on juhtunud, näitab see, et juhendaja pole tööd lugenud. Leedulased märkisid ka, et tihtipeale ei selgita õppejõud üliõpilastele piisavalt viitamise nõudeid ja põhimõtteid, mistõttu mõnigi plagiaat sünnib kogenematusest – üliõpilane esitab „õigeid mõtteid” nende autorsuse vastu huvi tundmata.

Leedu üliõpilasliitude uuringust selgus, et õppetoetuste süsteem võib tekitada üliõpilases kiusatuse petta. Nimelt selgus, et tasulisel õppekohal õppivad tudengid ei ole ülikooli suhtes nõudlikumad ja ausamad. Pigem kauplevad nad endale hindeid välja, sest kõrge õppemaksu maksmiseks peavad nad käima tööl ja neil ei jää õppimiseks nädalas vähemalt 40 tundi. Samal ajal on ka ülikool huvitatud hinnete kergemast väljapanemisest, sest mida rohkem tasulisi tudengeid, seda rohkem raha. Akadeemilised suhted muutuvad kaubandussuheteks, tõdeb Tanel Sits, ja ülikoolid paiskavad turule odavamat kaupa. 

Kuidas latti langetatakse? Eimar Veldre nimetab mõned variandid: õppejõud „unustab” oma slaidid mitmeks aastaks internetti; loeb kirjaliku eksami ajal ajalehte, ega tunne huvi, kes mida teeb; pinnib üliõpilast eksamil, kuni saab sellelt rahuldava hinde jagu õigeid vastuseid kätte jne. 

Eestis öeldakse, et massiülikoolis on lati langetamine paratamatu. Samas on ka Ameerika ülikoolid tasulised massiülikoolid, kuid nõudlikkuses seal järele ei anta, sest ei avalikkus ega ülikoolid ise pea seda õigeks. Leedu parlamendis öeldi üliõpilastele, et need peaksid koostöös õppejõududega nõudmiste latti hoopis tõstma, mitte langetama.

Leedus tasulised õppekohad roteerivad – iga aasta lõpus vaadatakse üliõpilaste hinded üle ja parimad saavad tasuta kohtadele. Üliõpilased on pandud omavahel võistlema, mitte koostööd tegema. Kuna head hinded tagavad tudengile väga suure rahavõidu, suurendab see kiusatust saada väga häid hindeid akadeemilist pettust kasutades, alates kirjalike tööde ostmisest (variautorid) ja teiste autorite mõtete omastamisest kuni selleni välja, et suulisel eksamil on üliõpilasel kõrvas mikrokõlar, mille kaudu talle vastuseid ette öeldakse – sellinegi näide toodi Vilniuses. 

Eimar Veldre peab õigeks meie kõrgharidusreformi põhimõtet, et tasuta koha saab igaüks, kes on kursuse täismahus läbinud – olgu või ainult rahuldaval tasemel. Nii ei pea üliõpilane pidevalt jälgima, kas ta on „konkurentidest” parem, ja saab rahulikumalt õppimisele keskenduda. Kui Eestis viiakse sisse vajaduspõhised õppetoetused, mis samuti ei lähtu hinnetest, siis on Eesti ülikoolides üks pettusele ahvatlev tegur vähem või vähemalt summutatud, arvab Veldre. 

Leedulased näitasid üsna veenvalt, et teatud hindamispõhimõtted soodustavad petturlust, märgib Jonne Viinamägi. Näiteks on suur vahe, kas hinnatakse teadmisi või oskusi. Kui muusikaüliõpilane demonstreerib eksamil, kuidas ta oma instrumenti oskab mängida, ei saa ta mitte kuidagi spikerdada ega petta. Raske on petta ka võõrkeeleeksamil, kus on vaja võõrkeeles rääkida, filosoofiaeksamil, kus on vaja analüüsida, hinnata, järeldusi teha. Oxfordi ülikoolis võib olla ühel nädalal mitu eksamit, sest eksamitel selgitatakse, kas üliõpilane oskab analüüsida, järeldada, üldistada, hüpoteese püstitada jne. Samal ajal on suures mahus faktiteadmiste taasesitamisel võimalik abi leida spikrist, kõrva pandud mikrokõlarist, nutitelefonist, ja seda kõike tulebki ette.

Baltimaade ülikoolides on hindamismeetodid veel vanas ajas kinni, refereerib Eimar Veldre Vilniuses kuuldut. Kui üliõpilased õpivad rühmana, esitades oma tööst kokkuvõtte avaliku presentatsioonina, mille kohta kaasüliõpilased ja õppejõud küsimusi esitavad, nagu paljudes ülikoolides tänapäeval tehakse, ei ole kuidagi võimalik auditooriumi ära petta, sest lüngad oskustes ja teadmistes hakkavad peagi silma. Kahjuks Eesti ülikoolides meeskonnana õppimist ei mõisteta ega toetata, nendib Veldre. 

Õppejõu asemel võiksid üliõpilased ka ise üksteist vastastikku hinnata, arvab Veldre. Teadlased teevad nii ja see sobib ka üliõpilastele. Kuid õppida tasub ka üldhariduskoolidelt, kus kasutatakse järjest rohkem kujundavat hindamist, mille puhul on spikerdamine ja pettus mõttetud. 

Tanel Sits lisab, et minister Aaviksoo on EÜL-ile öelnud, et päris igal pool ei tohiks „luulelist kujundavat hindamist” kasutada, sest siis võib ülevaade hoopiski ära kaduda. EÜL ei vaidle sellele vastu – igal erialal on oma raudvara, mida peab teadma une pealt. Samas lisab Tanel Sits, et kõige rohkem spikerdatakse tavaliselt ikka vana kooli õppejõudude eksamitel ja arvestustel, kus nõutakse loengumaterjalide sõna-sõnalist taasesitamist. Aga üliõpilased saavad siin õppejõududega koostööd teha, vaadates näiteks üle uued väljundipõhised õppekavad ja arutades läbi, kas õppeprotsess ja hindamine sellest lähtuvad.

Allikas Õpetajate Leht