Karl Kello

Mittelineaarses maailmas on nii, et üks pluss üks pole mitte kaks, vaid mingi suurem arv, näiteks neli. Juba Aristoteles ütles, et tervik on suurem kui tema osade summa. Vahel juhtub ka nõnda, et üks pluss üks on vähem kui kaks. Akadeemik Jüri Engelbrechti sõnul on asi lihtsalt selles, et osade kokkupanemisel võib tekkida uus kvaliteet.

See ei tähenda tingimata, et tervik oleks mingis mõttes suurem, tal on lihtsalt teine kvaliteet. Lihtinimene ütleks niisugusele probleemile n-ö kogemuspõhiselt lähenedes muidugi, et näiteks auto võib küll lahti võtta, aga tagasi kokku pannes kipub juppe üle jääma, kuigi võimalik, et sõita saab ikka. Karl Kello tehtud intervjuu Jüri Engelbrechtiga ilmus Õpetajate Lehes.

Mittelineaarsed protsessid

KK: Üks Eesti teaduse tippkeskustest, mittelineaarsete protsesside analüüsi keskus ehk ingliskeelse akronüümiga CENS tegeleb põhiliselt füüsikaliste probleemidega: lainelevi, optilised nähtused, biofüüsika ning nende juhtimisega. Eri teadusvaldkondade (füüsika, keemia ja bioloogia) kui komplekssüsteemide uurimisel on leitud palju ühiseid seaduspärasusi.

Jüri Engelbrecht, mittelineaarsete protsesside analüüsi keskuse juhataja: „Füüsikaliste ja igasuguste muude süsteemide omadus on, et üsna tihti puudub võrdelisus: erinevad protsessid annavad koosmõjus midagi hoopis muud välja. Seejuures tekivad niisugused huvitavad nähtused, millest intuitiivselt ei pruugi kohe aru saada. Kas või kiirlaevade tekitatud lainete käitumine Tallinna lahel. Kuna tegu on mittelineaarsete efektidega, siis kui kaks lainet kohtuvad – üks laev läheb sadamast välja, teine tuleb sisse –, tekib teatud tingimustel nende summeerumisel palju kõrgem laine, kui seda intuitiivselt ootaks, ehk teiste sõnadega: üks pluss üks on millegipärast neli.

Matemaatikaõpetaja ei saa niisugust asja muidugi hästi tunnistada, aga füüsikalistes protsessides on see üsna loomulik. Biofüüsikalistes protsessides, seostatult näiteks südame kontraktsiooniga, tuleb mängu juba keemia ja palju muudki. Modelleerides näiteks rakuenergeetikat matemaatiliselt, on võimalik seda mõista rakku lõhkumata. See on eriti aktuaalne südamelihase rakkude käitumise uurimisel. Üks grupp analüüsib meil juhtimisprotsesse. Anname Tallinna tehnikaülikoolis ka loengukursusi: mittelineaarne dünaamika, matemaatiline modelleerimine, lainelevi teooria jne.”

Keerulised probleemid, keerulised vastused
KK: Inimlik on otsida keerulistele probleemidele lihtsaid vastuseid. Eriti keeruline on analüüsida sotsiaalseid protsesse, mis pole selgelt mõõdetavad. Kuidas sa ikka kindlaks teed, kui palju miski otsus kaalub või millise temperatuuri juures hakkab n-ö kannatuskarikas üle keema. Väikesed muutused arusaamades ja mentaliteedis kuhjuvad, kuni äkitselt hakkab midagi toimuma. Kas tippkeskuse n-ö ampluaasse kuulub ka ühiskondlike protsesside analüüs laiemalt kui juhtimisega seoses?

JE: „Sotsiaalteadustega meie ei tegele. Kuid teatud määral on füüsikast pärit meetodeid kasutatud aegridade analüüsil ja seda rohkem rahanduses. Üks meie endine doktorant töötab kaitsmise järel väga edukalt Swedbankis. Minu kolleeg Roomas, füüsik Luciano Pietronero on rakendanud füüsikas tuntud meetodeid ka majandusproblee- mide uurimisel ja leidnud huvitavaid seaduspärasusi, esitades neid just mittelineaarse dünaamika keeles, näiteks faasitasandil, mis pole midagi muud kui muutujate tasand. Tänavu käis ta Eestis ja pidas sel teemal äärmiselt huvitava loengu. Euroopa suundumus on arendada taolisi uuringuid ning meiegi oleme osalised ühes tulevikutehnoloogia projektis nimega FuturICT.

Kasutades ühel alal välja arendatud matemaatilisi meetodeid mingis muus valdkonnas, kas või aegridade analüüsis, olgu siis aktsiahinna või vahetuskursi modelleerimiseks ja arusaamiseks, põrkume kohe sellega, kas ja kuidas neid ennustada saab. Mittelineaarsed protsessid ongi sellised, et ennustamine on teinekord võimatu – täpselt samuti kui ilma ennustamine. Väikesed muutused algandmetes põhjustavad hiljem suuri muutusi.”

Väikesed muutused, suured muutused
KK:Väikesed muudatused põhjustavad suuri, aga Eesti teaduse rahastamist on pidevalt ja üksjagu muudetud. Räägitakse paradigma muutustest. Mis saab edasi?

JE: „Sellele küsimusele on raske vastata. Praegused muudatused on tekitanud teadlastes ärevust lihtsalt seetõttu, et kõik käib kuidagi ühekorraga, kiirustades. Kuulutatakse välja taotlusvoor, aga hindamisjuhendeid veel ei ole. Öeldakse: otsustame vajaduspõhiselt. Mida see fraas aga tähendab? Mida on Eesti riigil vaja ja mida mitte? Kui läheme selle peale, et rahastatakse ainult tippe, kuidas jääb siis selle teaduse hulgaga, mida Eestis üldiselt vaja on? Humanitaar- ja sotsiaalteadlased tunnevad end sellises olukorras võrdlemisi häirituna, kuid eks siin ole paljuski tegemist emotsioonidega.

Oluline on veel üks aspekt – järjepidevus. Teadust ei saa teha niimoodi, et mõni kuu üks projekt ja siis asume teise kallale. Paraku ilmneb projektipõhisuse tendents ka Euroopa Liidu tasandil. Küsimus on selleski, kas teeme mõnda asja väga kõrgel tasemel, suuname sinna kogu rahastuse, või üritame katta olulisi valdkondi, mis ei pruugi veel päris tipus olla. Nii või teisiti, vajadused tuleb hoolega läbi mõelda. Ning rahvusvaheline koostöö meie kriitilise massi tõstmise huvides on möödapääsmatu.

Teaduskompetentsi nõukogu (TKN), mida juhtisin selle loomise ajal, rõhutas kogu aeg, et sihtfinantseerimine on järjepidevuse toetamine. Nüüd ütleb uus teadusagentuur (ETAG), et hakkame toetama järjepidevust, kuid seda tahtsime me ju kogu aeg. Paraku jõudis vahepeal ka sihtfinantseerimine n-ö projektistuda. See on just see koht, mille kohta sobib ütlus, et kurat peitub detailides. Järgmisel aastal lõpeb väga palju sihtfinantseeritavaid teemasid ning teadlased peavad orienteeruma ümber uuele struktuurile. Kuidas need asjad sujuma hakkavad, näitab tulevik.”

Kui statistika ei tööta
JE: „Väga palju rõhutakse tänapäeval statistikale, kuid kas see peegeldab ikka tegelikku olukorda? Toon näite. Ühe suure teadusorganisatsiooni äärmiselt tuumakad tulemused avaldatakse ka uurimisraportitena. Thomson Reutersi andmebaasis kajastuvad need aga niimoodi, et autoriteks on kõik, kes seal asutuses töötavad, kaks-kolm tuhat inimest. Ja niimoodi võibki juhtuda, et ühel doktorandil, kes teeb seal tööd, koguneb aastaga näiteks kuuskümmend artiklit.

Statistika lööb need kiretult kokku kõigi viidetega, kas võtame selle siis aluseks? Taoline statistika ei tööta. Kui jääda ainult statistikat arvestama, siis poleks vajagi hindamisnõukogusid, igal aastal lööks mõni ametnik arvud kokku ja ütleks, et niimoodi: esimest kümmet, sadat või tuhandet rahastatakse, teised ei saa, kogu lugu. Loomulikult on bibliomeetriline hindamine üks osa, kuid oluline osa on ikka ekspertidel. Ning ETAG teatas, et nendegi otsused ei põhine indeksitel ega muudel statistilistel näitajatel, kuigi ühel hiljutisel koosolekul üks ametnik neid ettekandes ikka näitas.

Oluline on usaldus otsustuskogude vastu. Ja ekspertide roll on tõepoolest oluline. Mäletan, et omal ajal rahastas TKN ühte teadlasrühma, mille eelnevad näitajad polnud väga kõrged, praegu on see meil üks parematest. See oli selgelt usalduse küsimus. Oleme kõik bürokraatiaga hellaks tehtud. Rääkisin ühe oma Sloveenia kolleegiga – neil on õnnestunud Euroopa Liidu tõukefondide raha puhul bürokraatiat tunduvalt vähendada. Meil peab andma aru väga väikestes detailides.

Andmekogujad teevad head tööd, aga kas seda on alati vaja? Teadlase põhiaeg kulugu teaduse tegemisele, mitte aruannete kirjutamisele. Meie CENS-is teeme oma iga-aastaseid aruandeid mitte selle jaoks, et keegi nõuab, vaid oma kolleegidele. Et info leviks, on tähtis eelkõige sisu: meie aruandes on uuringute, publikatsioonide, konverentsiettekannete jmt kokkuvõtted, kaitstud väitekirjad jne.

Räägime: innovatsioon, innovatsioon. Muidugi, meil on vaja rakenduslikku teadust, selles pole mingit kahtlust, aga innovatsiooni mõistetakse mõnikord väga kitsalt, justkui mingi tehnilise asjana. Euroopa akadeemiate föderatsioon ja Euroopa teadusfond alustasid kaks aastat tagasi aktsiooni tõstmaks humanitaar- ja sotsiaalteaduste osakaalu Euroopa Liidu raamprogrammides, ka praegu kavandatavas programmis Horizon 2020 on sotsiaalteaduste ja humanitaaria osa selgelt sees.

Loomulikult, tehnoloogia on oluline, kuid on ka palju üldisi probleeme, nagu maailma üldine olukord, vaesus ja loodusõnnetused, kuidas haigustest jagu saada jne. Nendega tuleb tegelda ning see ei ole vaidlemise küsimus, aga vajame ka arusaamist, kuidas inimkond üldse hakkama saab. Mis tähendab ühtlasi seda, kuidas me tehnoloogiaga hakkama saame. Väike näide: loeme ajalehest, et nutitelefoniga on raske üks-üks-kahte valida...”