Iidsete loomade kehaehitusest saame aimu kiviks tardunud fossiilide põhjal, aga sellest, kuidas nad liikusid, ei ole nii otseseid jälgi jäänud; liikumist tuleb veelgi rohkem mõistatada kui kehakuju.

Ameerika teadlased on nüüd hoolega mõõdistanud Tyrannosaurus rex'i sääre-, pöia- ja varbaluid ja sisestanud tulemused rööbiti kolme võrrandisse, mille lahendid andsid hinnagu loomade liikumiskiirusele.

Seejärel mudeldasid teadlased kolme võimalust, kuidas võisid türannosauruse jalad sammumisel esmalt maha puutuda: kas kanna või varvastega või siis lausa lapiti.

Samalaadseid mudelid koostasid nad võrdluseks ka inimese ja jaanalinnu jaoks.

Sinna juurde analüüsisid nad veel ka türannosauruste jäljefossiile.

Juba jäljefossiilidelt paistis, et kõige sügavamad olid need enamasti just varvaste kohal. See on tugev viide varvastel kulgemise sagedasele ettetulekule.

Mudelid andsid aga omalt poolt tunnistust varvastel liikumise eelistest, kui osutasid, et just eelkõige varvastele toetudes võis türannosaurus suuremal kiirusel kõige tõhusamalt kulgeda. Sel moel sai loom teha lühikese aja jooksul rohkem samme.

Muude jala mahapaneku viisidega võrreldes andis varvastele toetumine teadlaste väitel liikumiskiirusele umbes 20 protsenti juurde.

Adrian Tussel Boeye Maine'i osariigis Bar Harboris asuvast Atlandi Kolledžist ja ta kolleegid kirjutavad ajakirjas Royal Society Open Science, et türannosaurus võis kikivarvul joosta kiirusel viis kuni 11 meetrit sekundis.

Nõnda liikus see kümnetonnine kiskja joostes üsna linnulikul moel. Ta jooksustiil ei erinenud arvatavasti üdsegi nii väga tänapäevaste jaanalindude omast.

Loom hoidis liikudes keha parajalt vimmas ja sibas jalgadega kiiresti, suhteliselt lühikeste sammudega.

Jalad toimisid tõhusa amortisaatorina, nii et türannosaurus sai hoida oma suure kobaka kere stabiilselt tasakaalus ja läbida sujuvalt ka ebatasast maastikku.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.