Senistes aju-uuringutes pole kuigivõrd vaadeldud, mis juhtub napsitades ajupiirkondade võrgustikuga tervikuna. Aju osad on aga tihedasti seotud ja need töötavad õrnas tasakaalus. Sestap mõjutab juba väiksemgi nihe nende omavahelsies suhtluses inimese tundeid ja käitumist, vahendab ScienceAlert.

Nüüd võttis Minnesota Ülikooli teadlaste juhitud töörühm küsimuse luubi alla. Ilmnes, et võrgustiku tasandil suurendas märjuke märgatavalt aju piirkondlikku tõhusust ja klasterdumist. Piltlikult öeldes hakkasid ajuosad märjukese mõjul omaette nokitsema või toimetama väikeste rühmadena. Teisisõnu ei vahetanud ajuosad infot enam niivõrd juhuslikult, kuivõrd kindlaid radu pidi.

Samuti oli näha, kuidas tervikuna töötas aju alkoholi mõjul ebatõhusalt. Autorite sõnul võiks leid aidata muu hulgas selgitada, miks tunnevad erinevad inimesed sama joobeastme juures end erineval määral purjus olevat.

Introvertsemad ajuosad

Töörühm värbas uuringusse 107 hea tervise juures katseisikut vanuses 21–45 eluaastat. Katse ise koosnes kahest osast. Kummagi ajal anti uuritavatele juua kas alkohoolset jooki või sellega väga sarnast mittealkohoolset jooki. Katses kasutatud jook pidi kergitama uuritavatel vere alkoholisisaldust 0,8 promillini: sellest piirist alates ei tohi USA seaduste järgi enam sõidukit juhtida.

Pool tundi peale joogi manustamist jäädvustasid uurijad magnetresonantstomograafiga (MRT) iga katseisiku ajutööd. Seejärel arvutasid nad erinevate matemaatiliste võtetega välja, kuidas 106 ajupiirkonda omavahel suhtlesid.

Laiemalt oli näha, kuidas ajupiirkonnad kapseldusid ega suhelnud enam ülejäänud ajuga. Päris kõigi piirkondade kohta seda siiski ühtviisi ei näinud. Kui aju oleks linn, esines seal nüüd piltlikult öeldes autoliiklust iga linnaosa sees, aga läbi linna tehti sõite vähem.

Puhumise põhjal otsustades oli kõigi katseisikute joobeaste sarnane. Siiski tundis osa end rohkem purjus olevat kui teised. Töörühm täheldas, et purjusoleku tunne oli seotud sellega, kui n-ö omaettehoidvad kellegi ajupiirkonnad parasjagu olid.

Leid aitab mõneti selgitada muidki alkoholiga liialdamise tunnuseid, nagu nägemise hägustumist ja raskusi sirges joones kõndimisel. Liiati oli näha, et üks kõige kapselduvam piirkond ajus oli kuklasagar. Seal töötleb aju silmade kaudu tulnud visuaalset teavet. Nüüd, kus piirkond omaette hoidis, ei jõudnud silmadega nähtu oletatavasti nii hästi teiste ajupiirkondadeni.

Teadlaste sõnul kinnitavad tulemused, et infoülekanne muutub ajus isoleeritumaks ja vähem lõimituks. See on kooskõlas alkoholi tuntud mõjuga enesekontrollile ning sellele, kuidas tajuvad inimesed naudingut, vastumeelsust ja sündmuste emotsionaalset tähendust. Seda kõike uurijad siiski vahetute katsetega ei kinnitanud. Pigem järeldavad nad seda ajuülesvõtete arvutuslikust analüüsist.

Uued küsimused

Uue teadustöö valguses oleks mõndagi edasi uurida. Näiteks kehtivad selle tulemused üksnes puhkeolekus aju kohta, sest katseisikud ei teinud MRT aju-uuringu ajal midagi. Samuti tasuks töörühma sõnul hinnata alkoholi mõju ajule pikema aja jooksul.

Varasemate uuringute põhjal oletavad nad sedagi, et tugeva ja kroonilise alkoholisõltuvusega inimestel võib napsitamise järel vaadata ajust vastu teistsugune pilt. Võimalik, et nende ajuosade ühendusteed oleksid juhuslikumad, mitte nii kitsalt ja kohalikult piiritletud.

Töörühma hinnangul tasuks edasistes uuringutes värvata rohkem katseisikuid. Samuti vääriks nende sõnul uurimist alkoholi mõju kehaliselt ja vaimselt mitte nii tervete inimeste ajudele. Rahvastiku vananemist arvestades tasuks uurida ka rohkem vanemaid inimesi.

Teadustöö ilmus ajakirjas Drug and Alcohol Dependence.