"Uue sordi vanemate valik sõltub paljudest teguritest: peame saama talvekindluse, viinapuutäikindluse ja lihtsalt hea veini ning lisaks arvestama EL seadusandlust," ütles Eesti Maaülikooli (EMÜ) aianduse emeriitprofessor Kadri Karp.

Ühest küljest on Eesti talved heitlikud. Teisest küljest peab talvede soojendes valmis olema, et siiamaile võib jõuda uue kahjurina viinapuutäi. Liiati kuulub Eesti 2021. aastast Euroopa Liidu viinamarjakasvatuse A-tsooni. Teisisõnu peavad tootjad täitma sarnaseid rangeid nõudeid nagu Prantsusmaal või Saksamaal.

Koos kolleegide Reelika Rätsepa ja Mariana Maante-Kuljusega tegi Karp aastatel 2022–2024 selleks ettevalmistava uuringu. Teadlaste eesmärk oli kaardistada ja analüüsida, millised olemasolevad sordid annaksid ristamisel Eesti tulevasele rahvussordile soovitud omadused.

"Olemegi tegelenud aruteluga, keda nii-öelda vanemateks valida," märkis Karp.

Maitsev, omajuurne ja kahjurikindel

Eesti kliimas kasvatamiseks peab viinamarjasort elama üle talved, kus sulaperioodid vahelduvad pakasega.

"Selleks, et sort oleks vastupidav, on oluline, et võrsed hakkaksid puituma vara. Kui võrsed puituvad hilja, jäävad need talveõrnaks," sõnas Karp. Niisugust kindlust muutlikule talveilmale pakuvad hübriidsordid, mille aretuses on kasutatud Ameerika vastupidavaid liike: näiteks Läti sort 'Zilga'.

"Samas, kui teeme 'Zilga' marjadest veini, on tal sees niisugused Ameerika maitsenüansid, mida Euroopas eriti ei tunnustata," selgitas Karp. "Loodame aretada sordi, millest villitud vein vastaks veinimaailmas Euroopa maitsemeelele."

Aretusel annab emassort järglasele kasvu iseloomu, isassort tagab veini kvaliteedi.

Sestap leidis töörühm, et kui emassordina kasutada 'Zilgat' või ka 'Supagat', sobiks isassordiks Prantsuse 'Leon Millot'. "Viimase marjaomadused on väga sarnased levinud 'Pinot Noiriga'. 'Pinot Noiri' veini on küllap iga eestlane joonud," võrdles Karp.

'Leon Millot'l' on euroopaliku maitsebuketi kõrval pakkuda teinegi eelis: sort annab järglasele suurema vastupidavuse viinapuutäi kahjustusele. Seni on Euroopas viinaputäiga võideldud eeskätt viinapuid pookides, nii et Ameerika liigi täikindlale tüvele poogitakse näiteks Euroopa 'Pinot Noir' või 'Chardonnay' sordid.

Kuigi viinapuutäid Eestis veel ei leidu, võib kahjur soojade talvedega siia jõuda viie kuni kümne aasta pärast. "Võib juhtuda, et kui sordi valmis saame, on täi meil kohal. Tahame omajuurset, mitte poogitud taime, sest karmimates tingimustes võib võra saada kahjustada ja omajuurse taime korral on lihtne kasvatada uus võra," selgitas Karp.

Euroopaliku maitse kõrval on oluline ka vastavus Euroopa Liidu nõuetele. Ühe nõudena peab olema sordi sugupuus liik Vitis vinifera.

"Kui sugupuus on ainult Vitis labrusca ja/või Vitis riparia, siis seda sorti kasvatada ei või. Ameeriklased võivad, meie mitte," täpsustas Karp.

Teiseks ütleb seadus, et kehval aastal, kui marjadesse piisavalt suhkruid ei teki, tohib tootja veini alkoholisisaldust suhkrut lisades tõsta ainult kolme mahuprotsendi võrra. "Marjal endal peab olema miinimumpotentsiaalne suhkruhulk olemas. See teeb sordiaretuse keerulisemaks kui näiteks õunte puhul," kõrvutas teadur.

Tootja tahab sorti, millele võib kindel olla

Millal Eesti inimene uuest sordist kääritatud veini päriselt degusteerida saaks? Kadri Karbi sõnul heal juhul paarikümne aasta pärast.

"See võtab pikalt aega ja minu silmad uut sorti võib-olla ei näegi. Õnneks on meie teadlasrühm eri vanuses ja mu kolleegid teevad seda tööd edasi," arutles ta.

Aretusprotsess ise koosneb mitmest etapist. Alustuseks tuleb enne õitsemise algust eemaldada õienupu seest tolmukad, et vältida taime isetolmlemist. Siis viivad teadlased soovitud tolmu emastaime emakasuudmele ja katavad kaitsekotiga, et mingit võõrtolmu ligi ei pääseks. Uut tüüpi marjad arenevadki kaitsekoti all.

"Viinapuuõis on imepisike, nii et see on peen töö, mida teeme pintsettide ja suurendusprillidega,"  selgitas Karp. Samuti tuleb jälgida, et niiske kevad tolmutera arengut tagasi ei hoiaks.

Sellist ristamist plaanib töörühm teha kahe kevade jooksul. Mõlemal aastal ootavad nad sügiseni, mil esimeste marjade seemned on pruunid. Siis paneb töörühm need talvel neljaks kuuks turba ja liivaga kihiti külmkappi. Kevadel seemned külvatakse.

"Külvimomendist alates läheb kolm aastat, kuni näeme esimest õit, esimest marja," kirjeldas Karp.

Järgmises etapis ehk kolmandal kuni viiendal aastal praagib töörühm esimest korda osa taimi välja.

"Ristamise tagajärjel võib tulla seemikuid, mille õiel on tolmukad kaardus ja iseviljastumine takistatud. Selliseid sorte me tootmisse ei taha," selgitas Karp. Niisamuti lähevad väljapraakmisele taimed, mis nakatuvad kohe haigustesse, näiteks ebajahukastesse. Kuuendal-seitsmendal aastal kannavad puud juba nii palju saaki, et saab korraldada degustatsioone ja väikesi veinikatseid.

Sealt edasi teevad teadlased koostööd veinimeistritega. Üheskoos peetakse nõu, millist seemikut edasi paljundada. Kui valik tehtud, siis jätkuvad katsetööd tootmisistandikes. "Valitud kloone istutatakse erinevatesse kohtadesse nii  Muhumaale kui ka Lõuna-Eestisse. Peame leidma sordi, mis säilitab oma head omadused erinevates tingimustes ja mullastikes," märkis professor.

Selles etapis läheb jälle kuus-seitse aastat, et näha, kuidas taim käitub, kui sellest kasvab eri paigus vähemalt 30 isendit. "Kui kõigil 30 säilivad samad omadused, on asjal jumet," sõnas Karp.

Tellimus uue sordi aretuseks on Eestis tema sõnul olemas, sest siinmail saab õrnu sorte kasvatada küll tunnelis, ent vaja oleks avamaale sobivat vastupidavat sorti. "Tootja tahab sorti, millest saab stabiilse saagi ning meie piirkonda arvestades õige lõhna- ja maitseprofiiliga veini," tõdes Karp.

Lisaks oleks Eesti sordist vein Karbi hinnangul iseenesest ilus ja pakuks veinimaailmas erisust.

"Kui prantslane tuleb Eestisse, tahab ta midagi uut maitsta. Veinipudelil on ju sordinimi suurelt peal: see võiks olla midagi ilusat ja põhjamaaga seostuvat," arutles ta.