Vanemas eas on nii mõnigi inimene ajutervisega kimpus. Hirm mälu hääbumise ees kannustab eakaid sageli ristsõnu lahendama või mälumänge mängima, lootuses sel moel dementsust eemal hoida. Värske uuringu tulemused aga viitavad, et paljudest ajuharjutustest pole kasu ja traditsioonilised mäluharjutused ei pruugi haiguse diagnoosimist edasi lükata, vahendab Live Science.

Kasutu mälutrenn

Uuringu autorid kasutasid mahuka ACTIVE uuringu (Advanced Cognitive Training for Independent and Vital Elderly) andmeid. Selle raames jälgisid teadlased 20 aasta jooksul ehk aastatel 1999–2019 kokku 2802 eakat osalejat. Nad jagasid uuritavad juhuslikkuse alusel nelja rühma: ühed treenisid mälu, teised arutlusoskust, kolmandad infotöötluse kiirust ja neljas oli kontrollrühm, kes treeninguid ei teinud.

Andmeid analüüsinud töörühma üllatuseks selgus, et klassikalisest mälutreeningust polnud kasu. Treening, kus õpetati sõnade meeldejätmiseks mnemotehnikaid ja seoste loomist, ei vähendanud pikas plaanis dementsuse diagnoosi saamise riski. Sama kehtis ka arutlusoskuse treeningu kohta, kus lahendasid vanemaealised mustrite ja jadadega seotud ülesandeid.

Ainus meetod, millel töörühm täheldas tegelikku mõju, oli infotöötluse kiiruse treening. Selles rühmas osalejad pidid ekraanilt kiiresti tuvastama ja leidma objekte, kusjuures ülesanded muutusid üha raskemaks ja nõudsid tähelepanu jagamist.

Töörühma sõnul võib erinevus peituda aju töömehhanismides. Mälutreening annab inimesele konkreetsed nipid, kuidas asju meelde jätta, ehk paneb neid kasutama n-ö deklaratiivset mälu. Kiirustreening seevastu sunnib aju pingutama ja kohanema uute olukordadega, pannes tööle inimesel n-ö protseduurilise mälu. See parandab visuaalset töötlust ja tähelepanuvõimet ilma konkreetseid strateegiaid õpetamata.

Ühekordsest pingutusest ei piisa

Uuringu teine leid puudutab järjepidevust. Korra koolitusel osalemisest vaimu teravana hoidmiseks ei piisanud. Vähenenud dementsusriski täheldati vaid neil kiirustreeningu rühma liikmetel, kes osalesid ka hilisemates kordustreeningutes.

Need turgutusseansid toimusid 11 ja 35 kuud pärast uuringu algust. Uurimisalused, kes läbisid nii algõppe kui ka kordused, said järgneva 20 aasta jooksul dementsuse diagnoosi võrreldes kontrollrühmaga neljandiku võrra harvem. Seevastu neil, kes piirdusid vaid esialgse kiirustreeninguga ega osalenud jätkutegevustes, risk statistiliselt olulisel määral ei vähenenud.

See viitab, et mida rohkem ja regulaarsemalt aju treenida, seda tugevam on kaitsev mõju. Aju on selles mõttes nagu iga teine lihas: selle vormis hoidmiseks ei piisa ühest intensiivsest treeninglaagrist, kui inimene sellele järgnevatel aastatel aastaid tugitoolis istub.

Uus uuring on maailmas omalaadsetest seni üks pikaajalisem. Siiski soovitavad autorid ise säilitada oma leidude suhtes kainet meelt. Nende sõnul ei pruugi treening haigust täielikult ära hoida, vaid lükkab pigem selle avaldumist ja diagnoosimist edasi. Kuna dementsuse vastu praegu tõhusat ravi ei ole, on  tervena elatud aastate pikendamine seni parim võimalik strateegia. 

Tulevikus plaanib töörühm täpsemalt uurida, mis kiirustreeningu juures täpselt aju kaitseb, et luua veelgi tõhusamaid dementsust peletavaid programme. Seniks kehtib nende sõnul soovitus aju lihtsalt järjepidevalt kasutada ja sellele mitmekülgset koormust pakkuda.

Uuring avaldati ajakirjas Alzheimer's & Dementia: Translational Research & Clinical Interventions.