Autism on neuroarenguline häire, mida iseloomustavad raskused sotsiaalses suhtluses ja suhtlemises, kitsad ja intensiivsed huvid, korduvad käitumismustrid ning tugev rutiinivajadus. Tegemist on spektriga: osa inimesi vajab igapäevaelus märkimisväärset tuge, näiteks kui neil on raske iseseisvalt toime tulla, samas kui teised saavad elada iseseisvalt ja tulla toime teraapia, töökoha kohanduste ning kaasuvate tervisemurede raviga.

Autismispektrihäirete diagnooside arv on kasvanud alates 1990. aastatest, kuid diagnoosid ei ole meeste ja naiste vahel võrdselt jaotunud. Iga nelja autismidiagnoosi saanud mehe kohta diagnoositakse autism vaid ühel naisel. Viimased uuringud ja autismiga naiste endi kogemused viitavad, et tegelik sugudevaheline suhe on palju tasakaalustatum ning praegused praktikad ei tuvasta paljudel naistel autismi enne täiskasvanuea saabumist.

Rootsi Karolinska instituudi meditsiiniepidemioloogi Caroline Fyfe ja tema kolleegid analüüsisid enam kui 2,7 miljoni Rootsis aastatel 1985–2020 sündinud inimese terviseandmeid ning jälgisid autismidiagnooside levikut ja sugudevahelist suhet sünnist kuni 37. eluaastani.

Tulemused näitasid, et kuigi lapsepõlves diagnoositakse autismi poistel märksa sagedamini, ühtlustub meeste ja naiste suhe umbes 20. eluaastaks. See viitab, et autism ei pruugi olla valdavalt meessoost inimeste seisund, vaid naistel ja tüdrukutel jõuab diagnoosini lihtsalt hiljem. Miks see nii on, pole veel selge.

Teoreetiliselt võiks tulemusi seletada ka sellega, et autismi tunnused avalduvad naistel hiljem. Samas peavad teadlased tõenäoliseks süsteemseid puudujääke diagnoosimises.

Töö autorid märkisid, et esiteks avalduvad autismi tunnused tüdrukutel ja poistel lapsepõlves tõenäoliselt erinevalt. Teiseks võivad lapsevanemad, õpetajad ja spetsialistid eeldada, et tüdrukud on harvem autistlikud, ning seetõttu jäävad nende sümptomid kergemini märkamata.

Uuringu tugevus on pikk ajavahemik ja väga suur valim, ent autorid rõhutavad ka piiranguid. Andmed pärinevad ainult Rootsis sündinud inimestelt ega pruugi peegeldada olukorda mujal maailmas. Arvesse ei võetud autismiga sageli kaasnevaid seisundeid nagu ATH, vaimupuue, depressioon või ärevushäired. Samuti ei analüüsitud muid taustategureid, näiteks sotsiaalmajanduslikku olukorda.

Lisaks puudusid enne 2001. aastat ambulatoorsed andmed, mistõttu võis varasemate põlvkondade puhul diagnoos jõuda inimesteni hiljem. See tähendab, et meeste ja naiste tegelik vanuseline erinevus diagnoosimisel võib olla isegi suurem, kui andmetest nähtub.

Autismi kohta on endiselt palju õppida, eriti naiste ja tüdrukute puhul ning edasised uuringud peaksid keskenduma sellele, kuidas autism avaldub erinevalt sugude lõikes ning mida see tähendab sõeluuringute ja diagnoosimise seisukohalt.

Uuring ilmus ajakirjas The BMJ.