Silmavõbelused aitavad ajul ümbritsevast paremat pilti ette saada
Kui inimene midagi vaatab, siis ei ole ta silmad sugugi paigal, isegi kui ta ise seda võib-olla arvab.
Tegelikult on teistel näha, kes väga hoolega ta silmi jälgivad, et silmad jõnksavad aeg-ajalt natuke siia, natuke sinna, üsna kaootiliselt ja väga väikeses ulatuses. Need on silma mikroliigutused ehk peenemalt öeldes mikrosakaadid.
Kaua aega arvati, et tegu võib olla nägemissüsteemi ebatäiuslikkusega, kuid ajapikku on leitud, et see nähtus võib nägemist ikka hoopis aidata. Näiteks on teada, et kui mikrosakaade pärssida, siis võib vaadeldava asja kujutis peatselt hägustuda. Mikroliigutused hoiavad pilku niiöelda värskena.
Ameerika teadlased on nüüd silma mikroliigutusi hoolega uurinud ja tõdenud, et need aitavad meid ümbritsevas maailmas toimuvat paremini mõista, andes selle kohta ajule lisainformatsiooni.
Zhe-Xin Xu Rochesteri Ülikoolist ja ta kolleegid kirjutavad ajakirjas Nature Communications, et inimese aju analüüsib mikroliigutustest tulenevat nägemisvälja tervikpildi liikumist ja järeldab sellest, kuidas silmad on liikunud.
Teadlased lõid kõigepealt teoreetilise mudeli, mis kirjeldas, kuidas inimene peaks esemete kaugusi ja liikumisi erisuguste mikrosakaadide juures tajuma.
Nad panid need mudelid katses proovile, kui lasid katseisikutel virtuaalreaalsuse keskkonnas jälgida kindlat punkti, sellal kui midagi nende silme eest virtuaalselt möödus. Katseisikute ülesanne oli määrata virtuaalsete esemete kaugust ja liikumise suunda.
Katseisikute tehtud vead olid enam-vähem just niisugused, nagu teoreetilisest mudelist tulenes. Siit järeldavadki teadlased, et aju arvestab ümbritseva tajumisel silmade mikroliigutustest tulenevat informatsiooni.
Varem on tihti arvatud, et need liigutused on paljuski lihtsalt tülinaks, mida aju peab mitteteadliku analüütilise pingutusega neutraliseerima ja tajust eemaldama.
Xu ja kaasautorid oletavad, et põhjus, miks mõnel inimesel virtuaalreaalsuskiivrit kandes süda pisut pahaks kipub minema, on selles, et kiivri all pakutav pilt ei ole silmade mikroliigutuste jaoks hästi kohandatud, mistõttu saab aju mikroliigutuste põhjal signaale, mis on ootuspärastega vastuolus.
