"Usuline kirjaoskus on oluline, sest sa õpid tundma ennast ja enda kultuuri. Sa ei pea õppima teiste kultuuridega kokku puutudes kedagi veenma, vaid omama sõnavara ja teadmisi, et enda maailmavaadet mõista ning vajadusel teistele selgitada," ütleb Tartu Katoliku Hariduskeskuse sotsiaalainete õpetaja ja arendusjuht ning Tartu Ülikooli värske doktor Aleksandra Sooniste. Üleilmastunud maailmas, kus erinevate kultuuride kokkupuuteid on üha rohkem, kulub tema sõnul kõigile inimestele ära oskus teiste inimeste tausta, sh religooni mõista.

Oma hiljuti kaitstud doktoritöös uudistas ta põhjalikumalt, kuidas on lood Eesti õpilaste religioosse kirjaoskusega. Selleks analüüsis ta religiooniga seotud teemade käsitlemist põhikooli ja gümnaasiumi riiklikes õppekavades. Samuti palus ta täita ligi 400 põhikoolilõpetajal küsitlus, millest selguksid noorte usuga seotud teadmiste ulatus, hoiakud ja oskused. "On näha, et teadmised pole õpilastel head," nentis Sooniste.

Õppekavad teadmisi ei toeta

Praegu eraldi religiooniõpetust Eesti põhikooli ega gümnaasiumi õppekavas ette nähtud ei ole. "Argument on, et kuigi õppekavas teda pole, peaks ta nii-öelda kõrvalsaadusena kaasa tulema. Ometi ta tegelikult ei tule," sõnab Aleksandra Sooniste. 

Kõige rohkem puutuvad õpilased põhikoolis usuteemadega kokku võõrkeeletundides, kus need käivad läbi pigem kaudselt. Lisaks räägitakse religioonist ajaloos ja ühiskonnaõpetuses. "Seal on religiooniteemad otsesemalt esil, aga hästi lühikeselt ja ainult faktiteadmist toetavalt," kirjeldab värske doktor.

Gümnaasiumile ta oma doktoritöös ei keskendunud, kuid märgib, et sealgi kohtab neid teemasid eeskätt ajalootunnis. "Religiooni ei ole üldse käsitletud kui tänapäeva ühiskonna osa ega ole näidatud religioonide sisemist variatiivsust," osutab ta.

Õppekavadest avanev elukauge ja killustunud pilt religioonist vaatas Sooniste sõnul vastu ka õpilaste vastustest. Ta esitas õpilastele religiooni kohta 15 teadmisi kaardistavat küsimust. Keskmiselt oskasid õpilased vastata neist seitsmele ja kõiki vastuseid ei teadnud keegi. "Alla poole teadis, et ramadaan on islami jaoks oluline. Alla poole teadis, et monoteism tähendab usku ühte jumalasse. Spetsiifilisemale küsimusele, näiteks mis päev on juutidele püha, teadis vastust aga 8,8 protsenti õpilasi," meenutab värske doktor. 

Kohati olid õpilastel teadmised segamini läinud. Näiteks arvasid nad, et maalil "Püha õhtusöömaaeg" on kujutatud kreeka jumalaid – Sooniste sõnul on need 6. klassi ajalooteemad. "Mulle tundus, kuidas näiteks teadmine, et Jeesus sündis Petlemmas, võiks olla üldlevinud. Tegelikult näeme, et alla poole ehk 42 protsenti teadis seda. Peaaegu 30 protsenti pakkus, et äkki ta sündis Ateenas," toob ta veel välja.

Õpilastest kaheksa protsenti vastas õigesti enam kui kahele kolmandikule küsimustest. Samas oskas Sooniste hinnangul üsna suur osa õpilasi ehk 22 protsenti neist vastata vaid vähem kui kolmandikule küsimustest. "Mul tegelikult ei ole õpilastele ühtegi etteheidet. Nad ei saagi teada seda, mida nad ei ole õppinud," viitab ta õppekava puudujääkidele.

Liiatigi näitas küsitlus, et õpilaste teadmised religiooni kohta pärinevad pea sama tihti ühismeediast kui koolist. Ühismeedia sisu kvaliteet võib olla samas väga ebaühtlane. "Sõltub, millisesse kõlakotta õpilane satub: selline on siis meie õpilaste praegune ettevalmistus," osutab ta.

Päris inimeste lood õpetavad sallivust

Teadmiste kõrval huvitasid Aleksandra Soonistet õpilaste hoiakud ja oskused. Ta täheldas, et mida tuttavam religioon, seda soosivamad on hoiakud. "Nägime, et kristluse suhtes on lapsed kõige positiivsemalt meelestatud. Teisel kohal olid juudid ja budistid suhteliselt võrdselt," kirjeldab ta. Samas korraldas ta oma küsitluse enne Iisraeli ja Gaza konflikti, mistõttu võib pilt olla praegu teine. "Suhtumine juutidesse ja moslemitesse on Eestis ikkagi negatiivsem kui lääne ühiskondade sarnastes uuringutes," möönab Sooniste.

Õpilaste hoiakud muutusid kaugemate kultuuride esindajate suhtes soojemaks, kui viimastele anti ka nimi, nägu ja lugu. Näiteks suhtus hüpoteetilisse anonüümsesse moslemisse negatiivselt 11 protsenti, ent perega koos tutvustatud moslemisse juba üheksa protsenti. Eestisse esinema tuleva moslemist Briti hiphop-artisti suhtes olid õpilased aga juba oluliselt positiivsemalt meelestatud. "See näitab, kuidas õpetada sallivat suhtumist. Tuleb võtta päris lugusid, et lapsed tunneksid, kuidas teine ei ole kauge, võõras ja kuri, vaid tal on päriselt nägu, elu ja pere," märgib värske doktor.

Hoiakutega seoses uuris Sooniste sedagi, kuidas õpilased hindavad religiooniõpetuse potentsiaali: kas see aitaks õpilaste meelest rahulikult koos elada, maailmast aru saada ja mõista nii tänapäevaseid sündmusi kui ka iseenda maailmavaadet? 

Õpilaste ootused osutusid väga soosivateks. "Neist 70 protsenti arvas, et religiooniõpetus võiks soodustada rahumeelset koos elamist. Umbes 60 protsenti näeb ka, et see võiks aidata paremini mõista iseenda maailmavaadet," sedastab värske doktor. Koolieluga seoses leidsid õpilased, et tagasihoidlikke ususümboleid võib koolis kanda, ent usuga seotud lisapuhkepäevade andmist nad õigeks ei pidanud.

Oskuste kaardistamiseks andis Sooniste õpilastele ette hüpoteetilise olukorra: kui õpilase pere võõrustaks vahetusõpilast, siis kuidas peaks ta ette valmistuma? Oluline oli, kuidas tutvustaks Eesti õpilane oma kultuuri ja suhestuks vahetusõpilase omaga. "Selgus, et meie õpilastel on palju lihtsam uurida teise kultuuri kohta, kui tutvustada enda oma," märgib värske doktor.

Hüpoteetilise olukorra osana oleks Eesti õpilasel tulnud vahetusõpilasele selgitada eesti õpikus leiduvat pilti Leonardo da Vinci maalist "Püha õhtusöömaaeg". See on Sooniste hinnangul lääne kultuuri põhiteadmine, mis käib läbi nii ajaloo- kui ka kunstitunnist. Seda maali teadis aga alla poole õpilastest. Osa küll teost ei teadnud, kuid püüdis siiski tõlgendada. Umbes kolmandik õpilasi ei teadnud maali ega osanud ka tõlgendada. "Kokkuvõttes 45 protsenti õpilasi oli "Püha õhtusöömaajaga" erineval määral kursis. Seda tundub vähe," märgib värske doktor. 

Usundiõpetus igasse kooliastmesse?

Arvestades õpilaste killustunud teadmisi, võiks Aleksandra Sooniste sõnul olla Eesti koolis igas kooliastmes vähemalt üks kursus religiooniõpetust. "Minu arvates on meie usundiõpetuse ainekavad väga heas kooskõlas usulise kirjaoskuse omandamisega. Kui õpilane kolme aasta jooksul saab ühe kursuse religiooniga seotud sisu, siis arvan, et tal peaks pilt olema palju parem," ütleb ta.

Sooniste uuring näitas, et õpilased analüüsivad usuga seotud sisu hea meelega, kui see on kaasaegne ja neid kõnetab. Näiteks palus ta õpilastel vastata küsimustele teemal, mis tähendus on kiriklikul laulatusel ja jõuludel, mis on Tallinnasse mošee ehitamise poolt- ja vastuargumendid ning kuidas tõlgendada Banksy kunstiteost "Jeesus ostukottidega".

Kui mošee ehitus jäi õpilastele pigem kaugeks, siis Banksy teos kõnetas noori Sooniste sõnul väga. "See näitab, et tegelikult ei pea religiooni üldse käsitlema nii kauge ja neutraalsena," märgib ta.

Ehkki eestlased on isiklikul tasandil rahvana ateistlikud, puutuvad Eesti inimesed kokku kogu maailmaga: olgu nii välismaal õppides ja töötades kui ka raamatute ja filmide kaudu. Isegi kodumaine Arvo Pärdi muusika avaneb Sooniste hinnangul kuulajale täielikult vaid helilooja religioosset tausta tundes. "Kultuuri ja religiooni lahutada on praktiliselt võimatu. Meie õpilased lihtsalt jäävad ilma suurest osast käsitletava teema sisust, kui religioon on sealt välja lülitatud," sõnab ta.

Aleksandra Sooniste kaitses religiooniuuringute erialal doktoritöö "Religious Literacy of Estonian Basic School Graduates" ("Eesti põhikoolilõpetajate religioonialane kirjaoskus") 20. oktoobril Tartu Ülikoolis. Tööd juhendas kaasprofessor Olga Schihalejev. Oponeeris kaasprofessor Martha Shaw, London South Bank University'st.