Tuuleparkide rajamisega kaasnevas avalikus arutelus on aastaid olnud üks peamine murekoht hirm tundmatu ja kuulmatu infraheli ees. Levinud oletuse kohaselt põhjustab just see mitmesuguseid tervisevaevusi. Tartu Ülikooli keskkonnatervishoiu teadlased tegid küsimuse lahendamiseks süstemaatilise kirjanduse ülevaate.

"Otsisime üles kõige paremad uuringud, mis praegu maailmas sellel teemal on, ja vaatasime, mida sealt on näha," selgitas Tartu Ülikooli keskkonnatervishoiu professor Hans Orru uuringu metoodikat saates "Terevisioon".

Uuringu tulemused olid infraheli osas selged. "Infraheliga oli see seos üsna selge, et see ei mõjuta. Üheski katses, isegi palju tugevama infraheliga katsetes, pole näidatud, et sel oleks mingisugune negatiivne mõju tervisele," rääkis keskkonnatervise spetsialist Triin Veber. Ta lisas, et kokku vaadati läbi 13 kõrge kvaliteediga uuringut ja nende põhjal võib julgelt öelda, et infraheli kartma ei pea.

Mõned analüüsitud uuringud näitasid isegi infraheli positiivset mõju – näiteks paranesid katsealuste uni ja meeleolu ning tõusis heaolutunne. Veber märkis siiski, et autorid ise pidasid neid seoseid tõenäoliselt statistiliseks juhuseks. Oluline on tema sõnul aga tõsiasi, et halbu mõjusid ei ilmnenud kordagi.

Tegelik häirija on kuuldav müra

Kuigi müüt infraheli kahjulikkusest sai uuringus ümber lükatud, ei tähenda see, et tuuleparkidel igasugune mõju puudub. Analüüs kinnitas, et probleem on hoopis tavaline, kuuldav müra. "Kuuldava müraga me seoseid ikkagi nägime. Unehäired on mõjutatud just sellest, et inimene kuuleb seda müra," kinnitas Triin Veber.

Lisaks viitasid mõned uuringud võimalikule seosele südame-veresoonkonna haigustega. Selle kohta on samas veel vähe andmeid ja seos pole teadlaste sõnul piisavalt tõestatud.

Kuna inimkõrv infraheli ei kuule, on lihtne arvata, et inimest mõjutab just see salapärane heli. "Tegelikult me ikkagi kuuleme seda kuuldavat müra ja see mõjutab inimesi," selgitas Hans Orru. Veberi sõnul on infraheli mõju kohta tõstatatud hüpoteese, mis ongi teaduse normaalne osa. Hüpoteesid on aga läinud ennatlikult levima. "Hüpoteese tulebki püstitada, aga need ei ole tõendust leidnud," ütles Veber.

Samas ei saa inimeste muret pidada ka täiesti psühhosomaatiliseks või väljamõeldiseks. "Kui inimene on ikkagi häiritud, siis ta on häiritud," rõhutas Orru. Tema sõnul on häirituse põhjused laiemad kui pelgalt müra. Suurt rolli mängib ebakindlus tuleviku ees: kuhu ja kui palju tuulikuid planeeritakse.

Oma osa on ka tundel, et kohalikke elanikke ei kaasata piisavalt planeerimisprotsessidesse. "Kui kohalik elanikkond on väga tugevalt vastu, siis isegi, kui tuulepark sinna tuleb, tekitab see tulevikus väga suurt häiringut, sest [kohalikud] lihtsalt ei taha seda sinna," lisas Orru.

Uuringu autorid leiavad, et lahendus peitub avatud suhtluses ja kogukondade kaasamises. "Tuleb väga palju rohkem kohalikke kaasata, olla nendega aus, nendega rääkida nendest mõjudest ja ka riiklikult täpsemalt läbi mõelda, kui palju meil neid tuuleparke vaja on," sõnas Orru. Tema hinnangul tuleks eelistada asukohti, kus inimesi elab vähem. Samuti soovitas ta kaaluda tõsisemalt meretuuleparkide rajamist, kus häiringuid on kindlasti vähem.