Tartu Ülikooli õendusteaduse nooremlektori Ere Uibu analüüsis oma väitekirjas õenduse vaatenurgast, kuidas kasutatakse Eesti haiglates õppimiseks ja patsiendiohutuse parendamiseks patsiendiohutusjuhtumitest teavitamisega kogutud infot. Uibu selgitas, et tervishoiuasutustel on seadusest tulenev kohustus rakendada süsteeme, mis aitavad probleemseid olukordi ennetada ja patsientidele tekkida võivat kahju vältida.

"Inimestel on õigus tervishoiuteenuseid saades olla kaitstud juhuslike vigade tõttu tekkiva kahju eest. Nüüdisaegsed erialased teadmised ja kvaliteedinõuetest kinnipidamine peavad neid ära hoidma. Ometi on patsiendikahju lubamatult suur pea kõikjal maailmas," tõdes nooremlektor. Peamise järeldusena leidis Uibu oma töös, et senised süsteemid vajavad oluliselt rohkem juhtide tuge ja panust, et muuta tervishoidu ohutumaks.

Kirju pilt

Doktoritöö raamest tehtud uurimustest ilmnes, et Eestis on tänapäevaseid elektroonseid juhtumiteavitussüsteeme kasutanud üle viie aasta vaid kaks suurt haiglat: Tartu Ülikooli kliinikum ja Tallinna lastehaigla. Mõlemad lõid oma süsteemi loonud Soomes levinud HaiPro eeskujul ja arendasid neid vastavalt oma vajadustele. Ülejäänud haiglates ja riiklikul tasandil pole taoline teavitamine veel tavapärane praktika. Eestis tervikuna puudub ka siiani ühtne strateegia, mis käsitleks põhjalikult patsiendiohutuse arenguvajadusi.

Doktoritöö tulemused osutavad, et kuigi juhtumitest teavitamine on haiglates levinud, erineb info dokumenteerimine riigiti ja asutuseti märkimisväärselt.

Rahvusvaheliselt teavitatakse enim ravimitega seotud vigadest. Eesti haiglates on aga esikohal patsientide käitumise ja õnnetustega, peamiselt kukkumistega, seotud juhtumid. Mõlemal pool on selle taga töökorralduslikud probleemid, näiteks töötajate ebapiisav väljaõpe, tegevuste dokumenteerimata jätmine või patsiendi jälgimine ja hooldus pole tema tegeliku tervisliku seisundiga vastavuses.

Andmete analüüsist selgus lisaks, et aeg, mis kulus juhtumist teavitamisest kuni sellele reageerimiseni ehk süsteemis otsuse märkimiseni, ulatus sellest samast päevast 723 päevani. Juhtumile reageerimise mediaanaeg oli üheksa päeva. Sellegipoolest ilmestab statistika, et kõigile juhtumitele ei reageerita süsteemselt ega sama kiiresti.

Teisesed ohvrid

Ere Uibu toob töös sisse ka "teisese ohvri" mõiste. Selle all peetakse silmas töötajaid, kes on eksimuse või patsiendile kahju tekitanud juhtumiga seotud. Uuringud näitavad, et neist umbes pooled kogevad pärast juhtunut süütunnet, ärevust, väsimust, unetust ja püsivat ebakindlustunnet. Teisisõnu on taolised eksimused raske koorem ka tervishoiutöötajatele ning patsiendiohutuse parandamine on oluline nendegi heaolu seisukohast.

Väitekirjast selgub, et kõige rohkem antakse teada juhtumitest, millel on selgelt tuvastatavad põhjused või nähtavad tagajärjed. Kuigi kogutud teave viitab vajadusele teha süsteemsemaid ja laiaulatuslikke muudatusi, keskendutakse pigem inimeste käitumise muutmisele. Uibu nentis, et detailsete parendusplaanide koostamine ja tulemuste hindamine pole tavapärane. Seeõttu jääb sageli teadmata, kas planeeritud muudatused ka tegelikult ellu viidi.

Õed ja õendusjuhid, kes on kõige aktiivsemad teavitussüsteemide kasutajad, näevad selle väärtust personali teadlikkuse ja pädevuse kasvus. Samas tõdevad nad, et organisatsiooni tasandil tehakse patsiendiohutuse tagamiseks liiga vähe muudatusi ja napib erialadevahelist koostööd. "Vahetu ja sisulise tagasiside andmine juhtumist teavitajale ja süstemaatiline teabe jagamine, et juhtumitest õppida, on pigem haruldased," sõnas Uibu.

Arstidel on taolistest juhtumitest teada andmisel aga sageli suuremad barjäärid. Rahvusvahelised uuringud näitavad, et arstid muretsevad õdedest rohkem teavitamise võimalike tagajärgede, näiteks kohtuvaidluste sattumise ja süsteemi konfidentsiaalsuse pärast. Nii pärsib hirm karistuse ees ja süüdistamiskultuur endiselt avatud ja õppimisele suunatud suhtumist.

Uurimistöö kokkuvõttes rõhutas Uibu, et patsiendiohutus vajab mitmetasandilisi ja kogu tervishoiusüsteemi hõlmavaid muudatusi ning kõikide juhtide senisest suuremat tuge ja panust. "Juhtumiteavitussüsteemide kasutamise tõhustamiseks tuleb arendada kogu teavitamise ja õppimise protsessi, et selle kaudu saavutada soovitud tulemus – ohutum tervishoid," lisas ta.

Tutvu Ere Uibu doktoritööga "Patsiendiohutusjuhtumitest teavitamine ja õppimine ning selle tulemused haiglates õenduse vaatenurgast: mitmemeetodiline uuring" Tartu Ülikooli digikogus. Nooremlektorit juhendas kaasprofessor Kaja Põlluste ja professor Margus Lember Tartu Ülikoolist ning professor Mari Kangasniemi Turu Ülikoolist, oponent oli Ida-Soome Ülikooli kaasprofessor Marja Härkänen.