Surmatud viirusosakestel või nende osistel põhinevatesse vaktsiinidesse on juba aastakümneid lisatud väikeses koguses alumiiniumisooli, mida nimetatakse adjuvantideks. Need aitavad immuunsüsteemil vaktsiinis sisalduvat haigustekitaja osa paremini ära tunda ja selle vastu kaitsekehi toota. Näiteks kasutatakse alumiiniumit sisaldavaid adjuvante difteeria, teetanuse ja läkaköha, B-hepatiidi ning pneumokoki vastastes vaktsiinides.

Hoolimata nende pikaajalisest kasutusest ja ohutust kinnitavatest kliinilistest uuringutest on alumiiniumi olemasolu juba iseenesest avalikkuses pidevalt muret tekitanud. Hirme on kütnud eeskätt loomkatsed, kus on kasutatud väga suuri alumiiniumiannuseid, ja vaktsiinivastaste liikumiste väited, mis on tekitanud kahtlusi alumiiniumi võimalike neurotoksiliste mõjude või seoste osas allergiate ja autoimmuunhaigustega. Seni on aga puudunud laiaulatuslikud ja põhjalikud rahvastikupõhised uuringud, mis oleks aidanud neid hirme kummutada.

Hiljutises uuringus võtsid Taani teadlased appi riiklikud terviseandmete registrid. Need sisaldavad põhjalikku teavet kõigi riigis sündinud laste vaktsineerimiste, diagnooside ja muude tervisenäitajate kohta. Analüüs hõlmas 1,2 miljonit last, kes sündisid aastatel 1997–2018. Uurimisrühma jaoks lõi ainulaadse loodusliku eksperimendi asjaolu, et Taani riiklik vaktsineerimiskava on aastate jooksul muutunud. Näiteks lisati 2007. aastal kavasse pneumokokivaktsiin ning tarneraskuste tõttu on aeg-ajalt kasutatud erinevate tootjate vaktsiine.

Kuna eri vaktsiinide alumiiniumisoolade sisaldus on erinev, said erinevatel aastatel sündinud lapsed ka erineva koguse alumiiniumi. See andis teadlastele võimaluse hinnata vaktsiinides leiduva alumiiniumi mõju tervisele, ilma et inimesed ise oleksid saanud seda oma isiklike valikutega mõjutada.

Teadlased analüüsisid, kas ja kui tugevalt on esimese kahe eluaasta jooksul vaktsiinidega saadud kumulatiivne alumiiniumikogus seotud 50 erineva kroonilise haiguse tekkeriskiga hilisemas elus. Uuritud haiguste sekka kuulusid näiteks astma, atoopiline dermatiit, autismispektri häired ning aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH).

Tulemused olid ühesed: vaktsiinidega saadud alumiiniumikoguse ja ühegi uuritud 50 haiguse vahel polnud statistiliselt olulist seost. Teisisõnu näitasid andmed, et laste organismi sattunud alumiiniumikogus ei mõjutanud seda, kas laps haigestus või mitte. Seos oli nii nõrk, et seda ei saanud pidada enamaks kui juhuslikuks kokkusattumuseks.

Astma puhul, mis oli kõige levinum uuritud haigus, võis näha isegi iga lisanduva alumiiniumimilligrammi kohta esinemisriski vähenemist nelja protsendi võrra. Samuti ei leitud seost neuroloogiliste arenguhäiretega, sealhulgas autismispektri häirete ega ATH-ga.

Töö autorid rõhutavad samas, et vaktsiinides sisalduv alumiiniumikogus on imeväike võrreldes sellega, mida inimene saab iga päev toidust, veest ja õhust. Hinnanguliselt saab täiskasvanu toiduga päevas erinevate keemiliste ühendite osana umbes seitse kuni üheksa milligrammi alumiiniumi. Rinnapiimatoidul olev imik saab esimese kuue kuuga umbes seitse milligrammi alumiiniumi ja piimaseguga toidetav laps ligi 38 milligrammi alumiiniumi.

Võrdlusena saaks laps kõigi selleks ajaks soovitatud vaktsiinidega kokku umbes 4,4 milligrammi alumiiniumi. Täpsemalt kasutatakse vaktsiinides alumiiniumisoolasid, mille keemilised omadused erinevad puhtast alumiiniumist. Need soolad lahustuvad kehavedelikes, väljutatakse organismist neerude kaudu ega kuhju seetõttu kehas ohtlikul määral.

Kuigi uuring oli laiaulatuslik, nentisid autorid, et tegu on vaatlusuuringuga, mitte juhuslikustatud kliinilise katsega. See tähendab, et kuigi teadlased arvestasid paljude segavate teguritega, nagu sotsiaalmajandusliku tausta ja vanemate terviselooga, ei saa eksitavate tegurite mõju täielikult välistada. Samuti märkisid nad, et väga haruldaste haiguste puhul ei saa statistiliselt välistada riski väikest suurenemist, sest haigusjuhtude arv oli statistiliselt liiga väike üheste järelduste tegemiseks.

Sellest hoolimata olid nad oma uuringu järeldustes kindlad ja kinnitavad, et lapsevanemad ei pea laste vaktsiinides adjuvandina kasutatava alumiiniumi pärast muretsema.

Töö ilmus ajakirjas Annals of Internal Medicine.