Puuri ehitasid koostöös Tartu Ülikool ja Eesti metsloomaühing selleks, et oravapojad, kes vabatahtlike kätte beebidena satuvad, saaksid turvalises keskkonnas inimese abil astuda esimesed sammud iseseisva elu poole.  

"See on suur, peaaegu kuuri mõõtu puur, kus on neil võimalik ringi ronida ja hüpata. Kui oravad on kosunud ja suuremaks kasvanud, tehakse neile üks väike luugike lahti ja nad saavad minna oravaelu elama," selgitas loomaökoloog Tuul Sepp Vikerraadio saates "Huvitaja".

Oravapoegi on sel viisil iseseisvale elule aidatud juba teist aastat. Sepp rääkis, et avatud puuriust nähes oravad kohe plehku ei pista.

"See aasta meil üks orav oli küll niisugune, kes ammu ukse juures edasi-tagasi käis ja ootas, millal ta puurist välja saab. Kui me neile luugiukse avasime, siis tema esimest hüpet oli kirjeldamatult vahva vaadata. See oli tõeline hüpe vabadusse, mis kahjuks lõppes plärtsti maapinnale maandumisega. Harjutamine õigete hüpete jaoks käib oravaelu juurde. Ta ronis kohe kribinal-krabinal puu otsa ja hüppas sealt edasi ning kõik oli hästi," kirjeldas Sepp.

Kaaslased, kellega õhuakrobaat koos puuris oli, ootasid enne mitu tundi, kuniks otsustasid samuti laia maailma uudistada. Puuris on lisaks rajakaamerad, mistõttu on teada, et praegugi, nädal pärast luugi avamist, käivad oravad iga päev puuris. "See on neile turvaline koht, kus on ka kindel väike söögivaru olemas," sõnas Sepp.

Ta rääkis, et tegelikult ootavad ökoloogid juba oravate täielikku iseseisvumist.  Ajutist kodu on ootamas juba seitse uut emata jäänud oravapoega.

Paraku juhtub üsna tihti, et oravad saavad viga, sest nad armastavad elada linnas, inimeste lähedal. See on aga koht, kus võib juhtuda igasugu õnnetusi. Näiteks koer või kass ründab või orav jääb auto alla.

Kui oravaema hukkub, siis mõnda aega ootavad oravapojad pesas ema naasmist. Kui aga kõht läheb hirmus tühjaks, liiguvad nad pesast välja. Sageli jäävad nad silma inimestele, kes teavitavad metsloomaühingut. Nemad omakorda võtavad oravapojukesed oma hoole alla.

Tuul Sepp rääkis, kuidas viimased paar aastat on teadlased arendanud Tartu Ülikooli loomaökoloogia õppetoolis oravate uurimise programmi. Sel kevadel kaitses ka esimene bakalaureusetudeng oma lõputöö oravate teemal. Väitekirjast saab ülevaate, kus Tallinnas oravaid nähakse ning kus nad viga saavad. Sellest joonistus välja muster sellest, kus oravaid leidub ja nad inimestega rohkem kokku puutuvad.

"Samamoodi ka sellest, kus peaks neile tuge pakkuma. Näiteks ehitama väikseid oravasildu üle tänavate või aeglustama liiklust või üldse vaatama, et nende käekäik oleks natuke parem," rääkis ta.

Tuul Sepp selgitas, et oravatel on ökosüsteemis hästi oluline roll. Pähkleid ja seemneid peites soodustavad nad mitmete liikide levikut. Lisaks toituvad oravad pisinärilistest, aga ka linnumunadest ja -poegadest. "See võib-olla ei tundu nii positiivne, aga see on nende elu. Oravad on meie ökosüsteemi loomulik osa ja palju ei toimiks meie looduses, metsades ja parkides ilma oravate abita," selgitas loomaökoloog.

Eestis tegutsevad punaoravad, keda võib ka nimetada harilikuks oravaks. Maailmas kokku on oravaliike umbes 280. Looduskaitselisest seisukohast valmistab neist Euroopas muret hallorav, kes pärineb Ameerikast ja levib siinmail invasiivse võõrliigina.

"Mitmetes riikides on hallorav juba punaorava populatsiooni ohustama hakanud ja kohati viinud punaorava väljasuremiseni. See on ka põhjus, mispärast me arvame, et punaoravate uurimise ja nende seisundi parandamisega tuleks väga aktiivselt tegeleda," sõnas Sepp.

Kui Lääne-Euroopas on hallorav üsna laialt levinud, siis millegipärast Eestis teda veel praegu ei leidu. Põhjus pole täielikult selge isegi teadlastele. See ei välista aga, et ühel hetkel võivad halloravad end siingi sisse seada. Kuna punaorava arvukus on langustrendis, tulebki Sepa sõnul teha kõik endast olenev, et oravate käekäiku Eestis natuke parandada.

Hallorav sööb punaorava välja eelkõige seetõttu, et ta on suurem ning võtab ära punaorava pesapaigad. Samuti kannab hallorav haigustekitajaid, mis neile endile midagi ei tee, kuid punaoravatele surmavat haigust tekitavad. "Nad on igatpidi väga ohtlikud. Näiteks Suurbritannias ongi punaorav säilinud väga vähestes üksikutes kohtades, sest hallorav on paiga üle võtnud," rääkis Tuul Sepp.