Glükosüülimishäire on geneetiline haigus, kus keha ei suuda suhkruahelaid õigesti toota või kinnitada neid valkude ja rasvade külge. Need suhkruahelad on aga olulised selleks, et meie keha saaks normaalselt töötada. Häire võib põhjustada mitmeid probleeme, näiteks arenguhäireid, neuroloogilisi sümptomeid ja isegi eluohtlikke seisundeid. 

Kaasasündinud glükosüülimise defektid on pärilikud. Tänapäevaks on teada vähemalt 160 erinevat glükosüülimishäirete tüüpi. Eestis elab umbes 10–15 teadaolevat glükosüülimishäirega patsienti, neile lisaks võib olla ka diagnoosimata patsiente. Kõige levinum neist tüüpidest kogu maailmas on PMM2-CDG, mida rahvakeeli võib nimetada ka magusate suhkrute haiguseks.

Haigus pärandub edasi siis, kui laps pärib vigase geeni mõlemalt vanemalt. Eestis hakati magusate suhkrute haigust põhjalikumalt uurima 2012. aastal ja praegu teevad Tartu Ülikooli teadlased aktiivselt koostööd rahvusvahelisel tasandil, et haigusest rohkem teada saada.  

PMM2-CDG põhjustava haiguse sümptomid võivad olla eriilmelised ja avalduda juba looteeas. Haiguse kulg võib olla väga erinev: mõnele lapsele on see eluohtlik ja lõpeb surmaga, teistel aga avalduvad vaid kerged närvisüsteemi probleemid, näiteks arengu aeglus või koordinatsioonihäired. Praegu ravitakse ainult haiguse sümptomeid, kuid käimas on erinevad kliinilised ravimiuuringud, et parandada haigete elukvaliteeti. 

Tartu Ülikooli teadlaste Sander Pajusalu, Katrin Õunapi ja Mari-Anne Valsi värske uuringu peamine eesmärk oli välja selgitada, kas magusate suhkrute haigusega patsientide puhul esineb seos PMM2 geeni muutuse ja haiguse avaldumise vahel. 

Selleks uurisid nad rahvusvahelisest haigust põdevate patsientide andmebaasist varasemalt kogutud kliinilisi ja geneetilisi andmeid ning vereproove. Varem on seos geneetiliste eripärade ja haiguse sümptomite vahel jäänud ebaselgeks. Leitud mustrid võiksid aidata nüüd peredele haiguse kulgemise ja prognoosi kohta paremini nõu anda. 

Analüüsiks võttis töörühm aluseks 137 patsiendi andmed, mis tulid Euroopa ja kolmest Ameerika Ühendriikide meditsiinikeskusest ning kasutas neid uuringus, mis jälgis haiguse loomulikku kulgu. Uurijad hindasid magusate suhkrute haiguse raskust spetsiaalse küsimustiku abil. Lisaks kogusid nad infot patsientide vereanalüüside ja PMM2 geeni muutuste kohta.  

PMM2 geeni muutused jagas Pajusalu kolleegidega seitsmesse rühma vastavalt sellele, kuidas need arvatavasti mõjutavad fosfomannomutaasi nimelise ensüümi tööd – kas selle püsivust või funktsiooni. Enamik haigeid on liitheterosügoodid, mis tähendab, et nad pärisid kaks erinevat vigast PMM2 geeni koopiat. See tähendab, et ühe emalt ja teise isalt. Enamasti on üks nendest koopiatest täielikult mittetoimiv. Seega arvasid teadlased, et haiguse sümptomeid võiks mõjutada teine vigane geenikoopia.  

Patsientide sümptomid olid väga erinevad, kuid kõige sagedamini esines neuroloogilisi probleeme. Kokku kirjeldasid nad 60 erinevat ohtlikku PMM2 geeni varianti, millest kuus olid varem teadmata. Uuringus võrdles Pajusalu töörühm, millised olid patsientide geenimuutused ja kuidas haigus neil avaldus.  

Selgus, et teatud geenimuutuste kombinatsioonid mõjutasid rohkem näiteks verehüübimist, samas kui teised kombinatsioonid hakkasid rohkem maksale. Mõningaid seoseid leidsid nad ka patsientidel, kellel oli üks mittetoimiv PMM2 geeni variant. Näiteks, kui see mittetöötav geenivariant esines koos teisega, mis mõjutas valgu kuju või ehitust, siis viitas see haiguse raskemale haiguskulule. 

Samas, kui mittetöötav variant esines koos muutusega p.Cys241Ser, ennustas see kergemat haiguspilti. Huvitaval kombel ennustas Eestis sageli esinev variant p.Val231Met koos mittetöötava variandiga samuti raskemat haiguse avaldumist. 

Seega näitas analüüs, et magusate suhkrute haiguse puhul on geeni muutuste ja haiguse sümptomite vahel selge seos olemas. Selle olulise teabe abil on võimalik perekonda paremini nõustada ja ka tulevikus paremaid ravimikandidaate leida. 

Ajakirjas Human Mutation avaldatud uuringu "Genotype/Phenotype Relationship: Lessons From 137 Patients With PMM2-CDG" autorid on Sander Pajusalu, Katrin Õunap ja Mari-Anne Vals Tartu Ülikoolist.