Astronoomid on nüüd teleskoobiga esimest korda ära näinud, mis seal komeedi peal täpsemalt toimub. Vaatamiseks kasutati Tšiilis Atacama kõrbes laiuvat mitmekümnest raadioteleskoobist koosnevat Euroopa Lõunaobservatooriumi astronoomilist interferomeetrit ALMA.

Komeet oli vaatlemise ajal, natuke üle aasta tagasi Öpik-Oorti pilvest juba ammu väljas ja jõudnud Päikesele umbes poole lähemale kui Neptuun ja isegi natuke lähemale kui Uraan.

Nathan Roth Ameerika Ühendriikides Marylandi osariigis Greenbelti linnas, kümne kilomeetri kaugusel pealinnast Washingtonist tegutsevast NASA Goddardi kosmoselennukeskusest ja ta kolleegid kirjutavad ajakirjas The Astrophysical Journal Letters, et komeedist C/2014 UN271, mis on inimkeeli tuntud ka kui Bernardinelli-Bernsteini komeet, jääb ilmaruumi maha vingugaasi ehk süsinikmonoksiidi juga.

Vingugaasi nähti leiduvat ka komeedi ümber atmosfäärina.

ALMA vaaltused kinnitavad tõdemust, et tegu on tõepoolest hiigelsuure komeediga, mille tuuma läbimõõt on täpsustunud andmeil umbes 140 kilomeetrit.

Suurem teatakse olevat vaid Saturni ja Uraani orbiidi vahel ümber Päikese tiirutav kääbusplaneet Chiron, mis on ühtlasi klassifitseeritud ka komeediks ja mille läbimõõt on arvatavasti umbes 218 kilomeetrit. Kuid Öpik-Oorti pilve komeetidest, mille põliskodu on Päikesest tuhandeid kordi kaugemal kui meie koduplaneedi orbiit, on ta suurim, mis teada.

Aasta 2031 algul jõuab ta Päikesele pisut lähemale kui Saturn, aga see jääb ka ta lähimaks punktiks, kust ta pöördub pikale tagasiteele. Nii jääbki ta Maast liiga kaugele, et teda korrakski palja silmaga näha võiks.

Aga astronoomid saavad oma teleskoopidega tast kindlasti veel palju tähtsat infot, mis aitab mõista, mis Öpik-Oorti pilves toimub ja kuidas Päikesesüsteem omal ajal üldse tekkis.

Pildil on Bernardinelli-Bernsteini komeet kunstniku kujutuses.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.