Universum võib olla seni arvatust kaks korda vanem
Meie maailmakõiksus võib olla tohutu palju iidsem kui seni arvatud.
Kui praeguse arusaama järgi käis Suur Pauk umbes 13,8 miljardit aastat tagasi, siis ühe Kanada füüsikateoreetiku argumentide põhjal on universumi tekkest möödas juba peaaegu poole rohkem aega, nagu eesti keeles öeldakse, umbes 26,7 miljardit aastat.
Rajendra Gupta Ottawa Ülikoolist pakkus oma teooria Kuningliku Astronoomiaseltsi kuukirjas välja selleks, et päästa kosmoloogiateadus kimbatusest, millesse see on sattunud pärast James Webbi kosmoseteleskoobi enneolematult täpseid vaatlusi maailmaruumi kõige kaugemate paikade peale.
Aastapäevad tagasi tegevust alustanud teleskoop on tutvustanud meile galaktikaid, mis tunduvad olemas olnuvat juba vaid 300 miljonit aastat pärast Suurt Pauku, jõudnuna aga seejuures ülikõrgesse arengujärku, mille kujunemiseks peaks galaktikateooriate järgi kuluma mitu miljardit aastat.
Mõned teadlased on selle vastuolu kõrvaldamiseks püüdnud kohendada arusaamu galaktikate arengust, kuid Gupta pakub lahendust fundamentaalsema füüsika toel. Mis oleks, arutleb ta, kui arvutaks kaugete aegade kaugust uut moodi.
Praegu hinnatakse ajalis-ruumilist vahemaad ühe või teise galaktikani valguse punanihke järgi: selle järgi, kui palju jääb meie ja tema vahele paisuvat universumit, mis venitab valguslained pikemaks ja näitab galaktikat seda punasemana, mida kaugemal ta on.
Gupta on aga teadusloo kolikambrist välja otsinud kunagise alternatiivse punanihkekäsitluse, niinimetatud väsinud valguse teooria, mille pakkus aastal 1929 välja Šveitsi–Ameerika astronoom Fritz Zwicky, kui postuleeris, et kaugete tähtede ja galaktikate valgus läheb punasemaks seetõttu, et kaotab oma pikal teekonnal läbi maailmaruumi alatasa vähehaaval energiat.
Gupta väidab, et kui kahte punanihkekäsitlust omavahel kombineerida, siis saame universumi ajalugu pikendada ja paigutada James Webbi teleskoobi nähtud galaktikad Suurest Paugust märksa hilisemasse ajajärku.
Peale punanihke torgib Gupta ka niinimetatud sidestuskonstante, mis näitavad, kui tugevalt elementaarosakesed üksteist mõjutavad, ja ta väidab, et need konstandid võivad tegelikult olla ajas muutunud.
Kas Guptal ka õigus on, seda on keeruline öelda, sest tegemist on seni pigem arvamusega, mille kõrvale võib küllap leida ka teise, võrdväärse, kuid vastandmärgilise arvamuse.