"Kui väga tihti jäävad need kontrollitud vrakid lihtsalt punktiks kaardil, mille kohta me väga palju ei tea, siis temaga tekkis kuidagi selline olukord, et oli võimalus sinna sukelduda," selgitas Eesti Meremuuseumi teadur Priit Lätti saates "Terevisioon". Kuigi 66 meetri sügavune merepõhi jääb tavalist õhku kasutavatele harrastussukeldujatele kättesaamatuks, ulatasid abikäe Rootsi tehnilised sukeldujad.

Esmase vaatluse põhjal tuvastasid nad, et vraki näol on tegu suhteliselt hästi säilinud purjelaevaga, mille lastiks oli kivisüsi ehk oma aja kohta võrdlemisi tavaline laadung. Edasine uurimistöö võimaldas punuda vraki ümber terve loo ning teha Lätti sõnul tõsiseltvõetavaid oletusi ka selle võimaliku nime ja päritolu kohta.

"Praegu me nii-öelda väga ettevaatlikult julgeme öelda, mis tema nimi võiks olla. Ta võib olla Worde of Devon, Inglise laev, mis 1860. hukkus Saaremaa rannikuvetes," sõnas teadur. Kaubalaev Kuigi uurijad on veel ühese järelduse tegemisel ettevaatlikud, toetavad oletust nii last, konstruktsioon kui ka laevatüübile iseloomulikud detailid.

"Tegelikult on see täiesti tavaline kaubalaev, aga kui kasvõi pilte vaadata, siis seal on mitmeid tunnuseid, mis panid ikkagi kulmu kerkima," märkis Lätti.

Uurimistöö käigus ilmnes, et laeva hukkumiseni viisid tormikahjustused, kuid alus ei uppunud kohe. Selle asemel jäi laev pärast vigastuste saamist veel pikaks ajaks veepinnale. Lätti sõnul viitavad mitmed märgid sellele, et meeskond tegi suuri pingutusi, et laev vee peal püsiks. "Ilmselt kõik pääsesid kaldale, sest on teada, et päästetud meeskond jõudis Kuressaarde," sõnas teadur.

Samas ei leia vraki ümbert tüüpilist rusuvälja ega purjevarustust. "See laev on tühi. […] Arvame, et meeskond sai ikkagi pigem minema ja võttis oma isiklikud asjad kaasa," lisas Lätti. Samuti toimus hukuni viinud õnnetus laeva praegusest asukohast mõnevõrra eemal. Teaduri sõnul oletavad nad, et laev triivis pärast kergemaks muutumist ja kere purunemist kaugemale, kus see lõpuks põhja vajus.

Kuigi laevavrakk on suuresti säilinud, on see saanud hilisema tegevuse käigus mitmeid kahjustusi. Eriti tõsiselt on purunenud ahtriosa, mis takistab laeva nime ja muude tunnuste vahetut tuvastamist. Lisaks on vrakk saanud kahjustada kaasaegse traalpüügi tõttu, mis on Läänemere vetes merearheoloogide jaoks tõsine probleem.

Eriliseks väljakutseks kujuneb uurijate jaoks vahe tegemine hukuaegsete ja hilisemate kahjustuste vahel. See nõuab hoolikat ja kogenud pilku. "Üks suur töölõik ongi aru saada, mis on hukuaegne kahjustus ja mis on hilisema traalimise käigus tekkinud kahjustus," lisas Lätti.

Kuigi vraki ülestõstmist ei kavandata, jätkub selle arheoloogiline uurimine. Teadlased kaaluvad näiteks puiduproovide võtmist ja teiste analüüside tegemist, et saada rohkem teavet 19. sajandi kaubanduse ja laevaehituse kohta. "Tänapäevane arusaam on ikkagi see, et vrakil on hea seal, kus ta on. See on tema koht," leidis Lätti. "Mida me aga tahame, on teda natuke edasi uurida."