Kriis ja lein on osaliselt kattuvad mõisted, kuna kirjeldavad inimest sarnaste olukordade keskel. Kriisi vallandab sündmus, mis toob kaasa kaotuse ja lein on kaotusele järgnev periood. Lein hakkab sellest etapist, kus kriisiprotsessi šokifaas lõpeb. Leina põhjustajaks võib olla näiteks lähedase inimese surm, ravimatu haiguse diagnoosi saamine, töö kaotus või valus lahkuminek. Igal juhul on inimene sunnitud kellestki või millestki loobuma ja alustama kaotusjärgset taastumisteekonda.

Möödunud aastal viisid Rootsi teadlased läbi uuringu, kus muu hulgas toodi välja tegevused, mis kaotusvalus inimest enim aitavad. Meeste ja naiste vastused küll erinesid kohati, kuid kokkuvõtvalt toetasid leinajaid enim: sõpradega suhtlemine, füüsiline aktiivsus, tööle keskendumine, argised tegevused ja igapäevastest asjadest rääkimine.

Viie leinafaasi teooriat tutvustas Elisabeth Küber-Ross juba 1969. aastal. Täna on teadlased pigem seda meelt, et need viis faasi – eitus, viha, kauplemine, depressioon, leppimine – ei kulge lineaarselt, kuna lein on sügavalt isiklik protsess. Masenduse, meeleheite, sügava kurbuse tunded võivad vahelduda viha ja raevuga. Viha ja raev avalduvad intensiivsemalt siis, kui inimene lahkub elust ootamatult või "enne oma aega".

Kui me tahame olla toeks kaotusvalus inimesele, peame me aktsepteerima, kuidas ta oma leinaga antud hetkel toime tuleb. Ka siis, kui tema toimetulekuviis meile kõige õigem ei tundu või kui tugevad nutuhood ning valusate teemade käsitlus meile endile hirmutavalt mõjuvad. Kui leinaja tunneb, et teda võetakse vastu tingimusi esitamata, saab tekkida usalduslik suhe ja inimene suudab ambivalentsest seisundist kiiremini edasi liikuda.

Leinavat inimest ei ole vaja hakata lohutama. Tema valu ei pea ära võtma. Seda ei saagi teha. Oluline on olla inimese jaoks olemas ja kuulata, kui ta soovib oma tunnetest rääkida. Mõni inimene võib tahta leinaperioodil palju kordi oma lugu korrata. Lase tal seda teha. Rääkimine aitab tal enda sisemaailma korrastada. Iga inimene protsessib kaotust endale omase tempoga, seega kindlasti tasuks vältida lauseid, stiilis: "sa peaksid nutma", "aitab nüüd nutmisest", "on aeg edasi liikuda", "igaühele antakse nii palju, kui ta kanda jõuab".

Üksi olles kaotusvalu võimendub ja toetuse puudumine tugevdab kriisi inimese sees. Seega, ära karda helistada ja lihtsalt küsida, kas on midagi, mida ta praegu vajab. Kuna leinas inimene on sageli jõuetu mõtlema igapäevaste asjatoimetuste peale, oleks talle suur abi, kui ümbritsevad inimesed pakuksid end appi argipäeva asju ajama. Näiteks peielaua organiseerimine, matusekutse koostamine ja väljasaatmine, kodu koristamine, söögi valmistamine või psühholoogi juurde aja panemine.

Leinaperioodi hilisemas faasis võib kuulamise kõrvalt hakata esitama küsimusi, mis suunavad inimese tähelepanu tänasesse päeva. Oluline on, et inimene saaks aru, et vaatamata juhtunule ja suurele valule, läheb elu edasi. Ja lõpetuseks on tähtis rõhutada, et abistaja ei tohiks leinaja aktiivse toetamise juures jätta tähelepanuta iseenda vajadusi ja vaimset tervist. Vastasel korral on läbipõlemine ja kaastundeväsimus kerge tekkima.