Uute põllukultuuridega tegelevad tippkeskuse AgroCropFuture raames üheskoos Maaülikooli, Tartu ülikooli ja maaelu teadmuskeskuse uurimisrühmad. "Alustasime hirsi katsetamisega. […] Neile lisandusid katsetused erinevate õlikultuuridega, nagu õlimagun, tuder, valge sinep, õlikanep, päevalill, seesam, mustköömen jne," loetles Eesti maaülikooli integreeritud taimekasvatuse professor Eve Runno-Paurson saates "Huvitaja".

Samuti otsivad nad uusi viise, kuidas tugevdada taimi looduslike vahenditega, sest Euroopa Liidus on keemiliste taimekaitsevahendite valik viimasel kümnendil vähenenud. Viimaks vaatavad teadlased mikroorganismide poole, mida aluseks võttes saaks arendada bioväetisi. "Need on sellised mikroobidel põhinevad tooted, mida kasutatakse lämmastiku sidumiseks, ja et taimed toitaineid paremini kätte saaks ja omastaks," selgitas Runno-Paurson.

Arendus- ja teadustöö peapõhjus seisneb siiski kliimamuutuses. Põhja-Euroopa kliima on soojenenud globaalsest keskmisest kiiremini ning sellest lähtuvalt näeb üha sagedamini ka äärmuslikke kasvutingimusi. "Põhja-Euroopas on hüppeliselt tõusnud keskmisest soojemate ja põusemate suvede arvukus ning prognoos näitab aina selle kasvu. [...] Nii-öelda normaalseid kasvuaastaid jääb järjest vähemaks ja domineerivad ekstreemsed kasvuaastad," nentis professor.

Uued võimalused

Teisalt loob pikem ja soojem kasvuperiood võimalusi uute kultuuride kasvatamiseks. Näiteks sobib Eesti tingimustesse nüüdseks bataat ehk maguskartul, millega on teadlased katseid teinud juba mitu aastat. "Seni on kasvuperioodi pikkus tulnud soojemate kevadete arvelt, kuid tulevikus pikeneb see just soojemate sügiskuude arvelt," selgitas Runno-Paurson. Sellele vaatamata ei saa tema sõnul võtta nihet n-ö iseenesest mõistetavana ja jääda lootma looduse iseregulatsioonile.

Maaülikooli taimekasvatuse nimetatud teadur Peeter Lääniste näeb Eestis tulevikku hirsil ja suhkrumaisil. "Hirss kasvab suhteliselt kuumades ja niiskuse suhtes tagasihoidlikes tingimustes," ütles Lääniste. Lisaks sellele on kultuur vastupidav haigustele ja kahjuritele, mis muudab selle kasvatamise võrreldes traditsiooniliste kultuuridega oluliselt lihtsamaks. Sama seemnekoguse pealt saab aga hirss saaki ligi kümme korda rohkem. Ühtlasi sobib selle kasvatamiseks tavaline teraviljatehnoloogia.

Maisile vaadates kasvatatakse seda Lääniste sõnul praegu Eestis haljasmassi saamiseks. Tõlvikute valmimine augusti lõpus või septembri alguses annab märku, et jumet oleks ka inimtoiduks sobiliku suhkrumaisi kasvatamisel. "Pikemaks veninud vegetatsiooniperiood võimaldab Eestis maisi teraks kasvatamist," kinnitas Lääniste.

Õlikultuurid

Eesti põllumeestele on olnud viimastel kümnendil üheks kõige tulutoovamaks äriks rapsikasvatus. Teadlased nentisid, et õlikultuuride osas pole Eesti tingimustes praegu väga häid valikuid.

"Päevalill on väga ilus põllukultuur. Augustis õitseb, mesilased käivad ilusti peal, korjavad nii nektarit kui ka õietolmu," leidis Peeter Lääniste. Samuti on päevalilled vähenõudlikud, hea juurekavaga ja põuakindlad. Probleeme valmistab aga seemnete koristus – kuigi need valmivad ka Eesti tingimustes, jääb õiepõhi tooreks, mis teeb päevalillede kombainiga koristamise keeruliseks.

Õlikanepit kasvatatakse Eestis seevastu juba suhteliselt laialdaselt, ligikaudu 4000 hektaril. "Üldiselt on see rapsi tootmise kõrvale hea põllukultuur," leidis Lääniste. Kuigi õlikanepi saagikus on hea, kipub kiuline vars kombaine ummistama.

Teisalt on haigustest ja kahjuritest lähtuv surve olnud õlikanepile seni võrdlemisi tagasihoidlik. Eve Runno-Paursoni sõnul tuvastati viimastel aastatel siiski esinevaid kahjustajaid, sh varreleedikut ja kuivlaiksust põhjustavaid seenhaigusi. "Seni on olnud teadmine, et õlikanep on meil kahjustajate vaba, kuid päris nii see ei ole. Varreleedik on ka polüfaag, mis tähendab, et tema peremeestaimede areaal on päris lai," tõdes professor.

Eesti põllumajanduse tulevik ei põhine siiski ainult uute kultuuride sissetoomisel, vaid ka unustatud vanade sortide taasavastamisel. Lääniste tõi näitena vana sorti tatra, mille seemneid õnnestus saada Eesti-aegsest kollektsioonist. "Külvasin selle maha ja peab ütlema, et saagikus väga-väga ilus võrreldes uue sordiga, mida mina enne kasvatasin," meenutas Peeter Lääniste.