Sõna ai! on maailma keeltes üsna ühesugune
Kui haiget saadakse, siis öeldakse ai!, kui aga soovitakse demonstreerida ka mõne levinuma indoeuroopa keele vaba valdamist, võidakse öelda ka näiteks ouch!
Maailmas kõneldakse kuut-seitset tuhandet keelt. Võib tekkida küsimus, kas valu, aga ka muude tugevate tundmuste, näiteks jälestuse või rõõmu väljendamiseks on neis kasutusel enam-vähem ühesugused hüüdsõnad ja häälitsused või on need keeliti erisugused.
Rahvusvaheline teadlasrühm otsis vastuseid. Maïa Ponsonnet Prantsusmaalt Lumière'i Ülikoolist Lyon 2 ja ta kolleegid võrdlesid 131 maailma keele kõnelejate seas kasutusel olevaid hüüdsõnu nagu ai ja ohhoo ning ka mittekeelelisi häälitsusi, nagu karjeid või naeru, millega tundmusi ja emotsioone väljendatakse.
Teadlasi huvitasid seekord eriti täishäälikud ehk vokaalid, mis neil puhkudel kõlavad.
Analüüs näitas, et nii valu, jälestust kui ka rõõmu väljendavad eri keeltes ja kultuurides kasutusel olevates mittekeelelistes häälitsustes selgelt ühtemoodi vokaalid.
Hüüdsõnade vallas esineb suurt keele- ja kultuuriülest kattuvust aga ainult valu väljendavates sõnades. Neis kipub kesksel kohal olema ikka a-häälik, kas puhtalt või diftongides.
Rõõmu- ja jälestushüüdsõnad võivad teadlaste enestegi üllatuseks eri keeltes päris erisugused olla.
Küsimuse, miks see nii on, jätavad Ponsonnet ja kaasautorid ajakirjas Journal of the Acoustical Society of America esialgu veel õhku.
Võib-olla on mõnda tüüpi mittekeelelistel häälitsustel raskem päris keelde lõimuda kui teistel, võib-olla oleneb kasutusele võtt kuidagi häälitsuse funktsioonist — on see pigem omaenda pinget vabastav või pigem suhtlusele suunatud, aga võib-olla on asi milleski muus.
Autorid arvavad, et hüüatuste ja hüüdsõnade lähem uurimine võib aidata paremini mõista, kuidas on inimesed üleüldse kõnelema hakanud.
Edaspidi on neil kavas laiendada samalaadsetes uuringutes keelevalikut ja tundmuste valikut ning analüüsida ka konsonante ehk kaashäälikuid.
