Neli katsealust olid esimesed inimesed, kelle sarvkesta kahjustust raviti ümberprogrammeeritud tüvirakkude siirdamisega. Kuigi protseduur näib ohutu, vajab meetod täiendavaid kliinilisi uuringuid, vahendab Nature.

Sarvkest moodustab silma läbipaistva välimise pinna. Sarvkesta välimist kihti hoiab elus tüvirakkude reserv, mis asub vikerkesta ümbritsevas limbaalses rõngas. Kui sarvkesta uuendavad tüvirakud ammenduvad, tekib limbaalsete tüvirakkude puudulikkus (LSCD). Selle tagajärjel tekib sarvkestale armkude, mis viib lõpuks pimedaks jäämiseni. LSCD võib tekkida nii silmatraumade kui ka autoimmuun- ja geneetiliste haiguste tõttu.

Võimalused haiguse raviks on praegu võrdlemisi piiratud. Tavaliselt kasutatakse selleks tervest silmast siirdatud sarvkestarakke. Tegu on invasiivse protseduuriga, millest ei pruugi alati aidata. Kui kahjustada saavad mõlemad silmad, on võimalik kasutada ka doonorilt kogutud rakke. Sellisel juhul võib immuunsüsteem neid aga tõrjuma hakata.

Ajakirjas The Lancet ilmunud uuringus kirjeldavad Jaapani Osaka Ülikooli oftalmoloogid, kuidas nad kasutasid sarvkesta siirdamisel indutseeritud pluripotentseid tüvirakke (iPS). Nad võtsid terve doonori vererakke ja programmeerisid need tagasi embrüonaalse olekuga sarnasesse seisundisse. Taolised rakud võivad areneda kõigiks keharakkudeks. Seejärel muutis töörühm rakud õhukeseks läbipaistvaks epiteelirakkude kihiks.

Teadlased kaasasid 2019. ja 2020. aastal uuringusse kaks naist ja kaks meest vanuses 39–72 aastat, kelle esines LSCD-d mõlemal silmal. Operatsiooni käigus eemaldati ühest silmast kahjustatud sarvkestalt armkude ja asendati see loodud epiteelrakkude kihiga, millele asetati omakorda pehme kaitsev kontaktlääts.

Täiendavad katsed

Kaks aastat pärast siirdamist ei ilmnenud ühelgi katsealusel raskeid kõrvaltoimeid. Siirdatud koed ei arenenud edasi kasvajateks, kuigi iPS-rakkude puhul on selline kõrgenenud risk alati olemas. Samuti ei täheldanud teadlased, et immuunsüsteemid oleks uusi rakke rünnanud, kuigi kahele patsiendile ei antud nende immuunsüsteemi alla suruvaid ravimeid.

Siirdamise järel paranes kõigi neljal katsealuse nägemine ja LSCD-st mõjutatud sarvkesta piirkond vähenes. Nägemine püsis parem kõigil peale ühe, kellel täheldati esimese aasta jooksul kerget tagasilangust.

Sealjuures pole täiesti selge, mis nägemise paranemiseni viis. On võimalik, et siirdatud rakud hakkasid sarvkestades paljunema. Nägemise paranemine võib olla seotud ka armkoe eemaldamisega enne siirdamist või siirdamise mõjuga saaja enda rakkudele, mis hakkasid silma teistest piirkondadest liikuma ning noorendasid sarvkesta.

Uuringu autorid plaanivad märtsis alustada kliiniliste katsetega, et hinnata ravi tõhusust.