Eelmisel nädalal kirjutas Levila loo tantsukoolist JJ-Street, kus endised treenerid ja õpilased rääkisid tantsukooli tumedast poolest ja kuidas mitmed treenerite kasutatavad võtted on küsitavad.

Spordipsühholoog Elina Kivinukk rääkis "Vikerhommikus", et väärkohtlemine või ebaõige kohtlemine on väga keeruline ja sestap ei julgeta sellest alati rääkida. Üheltpoolt on inimesed palju vaeva näinud ja läinud mingi spordiala sisse. Kui märgatakse midagi, millega nõus ei olda, siis need tunded surutakse spordipsühholoogi sõnul endas alla ja mõeldakse, et pole hullu midagi.

"Kui teised ka kõrvalt ütlevad, et ta on hea treener või hea organisatsioon, kus saab kasvada, siis ma põhjendan endale, et ei ole hullu midagi. Kui läheb halvemaks, siis on natuke häbimärgistamist, et miks inimene nii hilja oma looga välja tuleb," rääkis ta.  

Väärkohtlemine juhtub ajapikku. "Keegi ei tule esimesse trenni ega hakka seal kohe väga drastilisi võtteid kasutama. See juhtub tasapisi. Inimesed, kellel võibolla ei ole häid vanema eeskujusid või ei tunne ennast turvaliselt mingitest muudes keskkondades, võivad klammerduda kohtadesse, kus nad tunnevad end rohkem väärtustatuna ja see võib olla sageli huvialaga seotud," rääkis Kivinukk.

Spordipsühholoog ütles, et ükskõik, mida noor inimene õpib, tuleb kohe kokkulepped ja piirid seada. "Igasugune juhendamine on õppimisprotsess ja tuleb kokku leppida, mis saama hakkab. Mismoodi alustame, mismoodi võib tagasisidet anda, mismoodi inimene üldse õpib, sest õpitakse erinevat moodi. See on hea tava teha alguses need kokkulepped," sõnas ta.

Täiskasvanud peavad tema sõnul tekitama õhkkonna, mis toetab laste arengut ja seega ka reeglid paika panema. Küll aga võib lastega neid reegleid arutada ja ühiselt kokkuleppeid seada. Kivinukk tõi näite ühest rahvusvahelisest tenniselaagrist, kus hooaja alguses võeti kokku lapsed, nende vanemad ja treenerid. Kõik osapooled sõnastasid oma ootused uueks hooajaks ja mida nad ootavad üksteiselt.

Ta soovitas ka juhendajatel võtta mingi aeg, et arutada ja tagasisidet anda: mis on läinud hästi, mis meeldib trennis ja mis võiks teisiti olla. Spordipsühholoogi sõnul on üks punane lipp see, kui ei ole läbipaistvust ja näiteks vanematel ei lubata trenne vaatama minna.

JJ-Streeti puudutavas loos rääkisid endised õpilased, kuidas treenerid lasid neil lugeda rahatarkuse ja eneseabiraamatuid. Kivinukki sõnul on iseenesest tervitatav, et huvikoolid pööravad tähelepanu noore mitmekülgsele arengule ja soovitavad lugemist. "Ehk et noor peab olema haritud ja laia silmaringiga. Ma saan sellest lähenemisest aru. Kui aga võetakse ära valikuvabadus, siis on see igal juhul miski, millele tähelepanu pöörata," sõnas ta.

Spordipsühholoogi sõnul tuleb ka eristada tippsporti ja huviharidust. Kivinukk ütles, et see on kvaliteetse treeneri töö tunnus, kui ta saab aru, kellega tegeleb ja mis on pikemas plaanis kasulik. "Oluline on, et treener tunneb oma sportlasi ja saab aru, kui üks tehnika sportlase puhul ei tööta, siis kasutab teist lähenemist. Treeneril peab olema mitu erinevat võtet, kuidas läheneda ja kuidas oskust õpetada," ütles ta.