Tehnoloogia areng ja laialdane kasutuselevõtt on toonud kaasa olulisi muutusi ajakirjanduslikes tööpraktikates. Ka tehisaru on moel või teisel jõudnud toimetustesse ning mängib igapäevase uudisvoo kujunemisel üha suuremat rolli.

Näiteks juba 2019. aasta jaanuaris avaldas Briti päevalehe The Guardian Austraalia versioon uudise erakondade annetustest, mis ei olnud mitte tavaline ajakirjaniku kirjutatud uudislugu, vaid täielikult The Guardiani enda loodud AI rakenduse ReporterMate koostatud artikkel. Nüüd, üle viie aasta hiljem, on AI kasutamine välismaiste suurte meediamajade jaoks tavaline praktika ning ka minu bakalaureusetööst ilmnes, et Eesti toimetustes töötavad ajakirjanikud kasutavad tehisaru üha rohkem ja näevad seda pigem kui tööd lihtsustavat abivahendit.

Tehisaru kui toimetaja, ent mitte ajakirjanik

Bakalaureusetöö uuringu tulemused näitasid, et Eesti meediatoimetuste ajakirjanikud teavad enamjaolt teksti- ja pilditöötluseks mõeldud tehisaru tööriistu, uuritute seas oli vaieldamatult tuntuim tööriist just juturobot ChatGPT. Nagu arvata, siis rohkem oskasid nimetada erinevaid tehisaru programme just need ajakirjanikud, kes on varasemalt tehisaru kasutanud. Samas selgus programmide nimetamisel tõsiasi, et ajakirjanikud ei tea päris täpselt, mis see tehisaru õieti on – juba on keeruline mõista, missugune programm üldse liigitub AIks või mis on lihtsalt see, et toimetuses on midagi ära automatiseeritud.

Nii ajakirjanike varasema tehisaru kasutamise kogemuse kui uuringu vältel toimunud katseperioodi tulemusel tuli välja, et tehisaru kasutatakse erinevates erialastes ülesannetes, ent valdavalt näevad ajakirjanikud AId pigem siiski teksti toimetaja rollis, mitte endaga samaväärse toimetajana. Seda seetõttu, et ajakirjanikud ei usalda veel tehisaru piisavalt, et delegeerida sellele keerulisemaid ülesandeid – pigem lastakse programmidel teha lihtsamat tööd nagu tõlkimine, ingliskeelsete tekstide toimetamine, dokumentidest kokkuvõtete tegemine või mõtete põrgatamine.

Samas leidsid mõned ajakirjanikud programmidele siiski ka teist laadi väljundeid, mis ei piirdunud pelgalt tekstiga. Näiteks üks ajakirjanik kirjeldas, et on kasutanud tehisaru matemaatikatehete lahendamiseks, mõned on loonud programmidega enda artiklitele visuaale ning üks ajakirjanik on tuvastanud suuremate uurivate lugude tarbeks tehisaruga sotsiaalmeedias pilte ja nägusid.

Tehisaru kasutusvõimalusi uurides joonistus välja, et AI programme eelistatakse rakendada peaasjalikult juhul, kui need lihtsustavad ja kiirendavad harjumuspäraseid tööprotsesse. Näiteks võimaldab tehisaru vabastada ajakirjaniku rutiinsetest ülesannetest, jättes rohkem aega suurematele analüüsidele ning pikematele kirjatükkidele. Niisamuti annab tehisaru ajakirjanikule juurde oskusi ja laiendab tema ampluaad. Näiteks, kui ajakirjanik ei tunne end numbritega mugavalt, siis tehisaru saab olla matemaatikas, ent miks mitte ka andmetöötluses ja programmeerimises oluline tugi.

See-eest plusside kõrval leidub ka miinuseid, mis AI kasutuselevõttu veel teatud ülesannetes pärsivad. Näiteks märkisid ajakirjanikud, et tehisaru väljund, eriti töötades eestikeelses toimetuses, võib olla vigane ja vajab üsna sageli ajakirjanikupoolset järeltoimetamist, mis on omakorda aeganõudev lisatöö. Seega pole mõistlik kasutada praeguseid programme näiteks eestikeelse uudisteksti täiemahulisel kirjutamisel või reaalajas teabe otsimisel, sest praegu kättesaadavad tehisaru rakendused ei suuda neid ülesandeid veel õigesti täita. Niisamuti ei saa näiteks rakendusi kasutada kuigi mugavalt eestikeelsete faktide kontrollimiseks, sest ka selle ülesande puhul teevad programmid märkimisväärseid, kohati isegi piinlike vigu.

Olulist rolli mängivad oskused

Üldiselt ilmnes aga Eesti ajakirjanikke uurides tõsiasi, et nagu muude tehnoloogiliste uuenduste puhul, siis ka AI kasutuselevõttu ajakirjanike seas tingivad erialased pädevused, töö kontekst ning ootused tehisarule. See tähendab, et olulist rolli mängib see, milline on üleüldse teadlikkus olemasolevatest AI programmidest. Kui ollakse tehnoloogiavaldkonnaga hästi kursis ja tuntakse erinevaid programme, teatakse ka paremini, missugustel põhjustel mingeid rakendusi kasutada või mitte. Näiteks ilmnes uuringust, et ChatGPTd ei saa kasutada faktikontrolli eesmärgil, küll aga toimetamise tarbeks. Kuid selline teadmine saab tekkida vaid ajakirjanikul, kes on kursis rakenduse olemusega ja on teadlik, et ChatGPT ei põhine reaalajas kogutud andmetel, vaid kindla ajaperioodini määratletud teabel. Seeläbi saab järeldada, et AI juurutamisel ajakirjanike seas on olulised tehnikaalased eelteadmised ning vilumus tehnoloogiavaldkonnas. Muuhulgas mängib rolli see, kas ajakirjanik on oskuslik või kehv arvutikasutaja ning kas toimetuse organisatsioonikultuur aitab kaasa tema tehnikapädevuste arendamisele.

Niisamuti võib AI kasutamine sõltuda ajakirjaniku töö eripärast ja tema ootustest tehisarule – kas tehisaru on vaja toimetamiseks, dokumentide analüüsimiseks või ei leidugi ajakirjaniku töös ülesandeid, millega tehisaru aidata saaks? Näiteks on praegu kättesaadavate AI programmidega näha, et nendest saavad kasu eelkõige ajakirjanikud, kes tegelevad pikemate uudislugude kirjutamisega, sest seal saab tehisaru rakendada näiteks puuduvate andmete leidmises või suuremate dokumentide töötlemises. Seevastu päevauudistes on AIst veel vähe kasu, sest reaalajas andmetega töötamises jäävad rakenduste oskused üsnagi hätta.

Nagu juba varasemalt mainitud, saab võrreldes suuremate ingliskeelsete meediatoimetustega eesti keeles töötavate ajakirjanike puhul välja tuua keelebarjääri, mis on selle uuringu puhul üks olulisemaid AI kasutamist takistavaid aspekte – eestikeelne ajakirjanik ei näe tehisaru laialdasemal kasutamisel suurt mõtet, kui see ei anna talle eelkõige emakeeles oodatud tulemust. Ent neid rakendusi, mis töötaks hästi eesti keeles, on vähe, mistõttu väga heal tasemel emakeelne tekstiloome on veel praeguste programmidega võimatu. Samas eestikeelse ajakirjaniku põhiline töövahend on just keel, seega kui AI programmid kohalikus keeles töötamist ei toeta, leitakse neile muid väljundeid või ei kasutata üldse.

Üldjoontes näitab aga bakalaureusetöö, et Eesti meediatoimetuste ajakirjanikud on tehisaru kui abimehe suhtes positiivselt meelestatud. Tehisaru programme juba kaasatakse ja seda võiks teha uuritute hinnangul üha rohkem, ent siiski eeldusel, et kasutajatel on oskused programmide pädevaks rakendamiseks ning järjepidev kriitiline meel nii tööriistade enda kui esitatud informatsiooni suhtes. Niisamuti ei muretse Eesti ajakirjanikud, et tehisaru tuleb ja asendab nad – pigem leitakse, et see on toetav tööriist, mida saab õigesti rakendades enda kasuks tööle panna.