Käsikäes suurte keelemudelite, nagu ChatGPT, tulekuga on kasvanud hüppeliselt veebikeskkondades ka raamatute arv, mille on kirjutanud inimese asemel tehisaru. Nii lubab näiteks Amazon lisada juba pea aasta nende leviku piiramiseks müügiplatvormile samalt autorilt vaid kolm uut teost. Samas kasutavad kirjanikud tehisaru ka süütumatel eesmärkidel omaenda loomingu lihvimiseks ja parendamiseks.

Exeteri Ülikooli teadlasi eesotsas majandusprofessori Oliver Hauseriga hakkas huvitama, kas tehisaru kasutamisest on kirjanikel ka päriselt kasu. Selleks palus töörühm nimetada 293 uurimisalusel esmalt kümme üksteisest võimalikult palju erinevat sõna. Standardne ülesanne võimaldab hinnata inimeste loomingulisust ja keeleruumi suurust.

Seejärel laskis töörühm kirjutada neil kaheksalauselise lühiloo seiklusest džunglis, avamerel või teisel planeedil, mis sobiks teismelistele ja noortele täiskasvanutele.

Kolmandikule kirjutajatest ei pakkunud teadlased mingit abi, kolmandik kirjutajatest võisid lasta inspiratsiooni saamiseks kirjutada ChatGPT-l kolm looalget. Ülejäänutel anti võimalus lasta pakkuda sellel välja viis looideed. Vähemalt ühe idee lasksid juturobotil kirja panna kõik abi saanud uurimisalused, neljandik lasi tehisarul välja pakkuda kõik viis looalget.

Viimaks palus Hauser hinnata tulemusi 600 lugejal, kes ei teadnud, kas või kui palju abi kirjutajad tehisarult said. Selgus, et lugejad pidasid kõiki viit tehisaru ideed näinud kirjutajate lugusid keskmiselt 8,1 protsendi võrra paremaks. Samal ajal tundusid nende lood omapäi kirjutanute omadest keskmiselt üheksa protsendi võrra kasulikumana. Muu hulgas pidasid lugejad tehisaru loodud lugusid nauditavamaks, nende süžees oli rohkem keerdkäike ja need olid üldiselt paremini kirjutatud.

Samas märkasid teadlased, et kõige enam lõikasid tehisarust inimesed, kelle keeleruum oli ahtam ja loomupärane loomingulisus esimese testi järgi madalam. Loomupäraselt loominguliste inimeste kirjutised ei muutunud aga ChatGPT-lt nõu küsimise peale kuigi palju paremaks. Ühtlasi võis märgata, kuidas suuremas loovalimis paistis tehisaru looming üheülbalisemana. Teisisõnu oli võimalik sageli ennustada, kuidas selle abil kirjutatud lood lõppevad.

Nõnda järeldab Hauser kolleegidega, et kuigi üksiku inimese tasandil võib tehisarust praegu kasu olla, võib hakata ideede mitmekesisus sellele lootma jäädes kahanema. Ühiskond tervikuna vajab aga edasi liikumiseks ikka ja jälle metsikuid ning ebatavalisi ideid.

Töö ilmus ajakirjas Science Advances.