Eelmisel nädalal toimus Pariisi olümpiamängudel naiste poksimatš Itaaliat esindanud Angela Carini ja Alžeeria kodaniku Imane Khelifi vahel. Vastasseis kestis ainult 46 sekundit, sest alžeerlane lõi itaallast niivõrd tugevalt, et viimane heitis rätiku nurka ja puhkes nutma. Carini sõnul oli tema nina tabanud löök sedavõrd valus, et ta ei suutnud enam jätkata.

Matšile järgnes tugev vastukaja, sest avalikkuses tekkis küsimus Alžeeria sportlase soo üle. Khelifi eemaldati möödunud aastal poksimise maailmameistrivõistlustel, sest väidetavalt tuvastas rahvusvaheline poksiliit temal ja veel mõnel sportlasel sootesti tulemusel Y-kromosoomi olemasolu. See sugukromosoom on rakutasandil meessoo üks peamine tunnus. 

Meditsiiniteaduste doktor Margus Annuk rääkis Vikerraadio saates "Uudis+", et juhtumit võib koos kaasnenud meediakäraga pidada kaasajal küllaltki tavaliseks. Annuk ise kuulub Euroopa tõstespordi föderatsiooni meditsiinikomisjoni ja taolised teemad on olnud raskejõustike alal juba varem väga aktuaalsed.

Üks põhjus seisneb selles, et suurvõistlustel on konkurents väga tihe ja võitja saab olla vaid üks. "On inimesi, kes on valmis oma tervise ohverdama ja minema ühest soost teise ning on valmis võistlema kategoorias, kus medal tundub ligemal olevat. Siin on veel aspekte, aga see on üks olulisemaid," lausus ta. Teisisõnu segunevad omavahel teemadena transsoolisus ja intersoolisus, millest viimase puhul ongi soo ühene määramine bioloogiliselt keerukam.

Olukorra teeb tema sõnul keerukaks seegi, et sport on politiseerunud ja palju on korruptsiooni. Samuti erinevad väga palju rahvusvahelise olümpiakomitee ja alaliitude arusaamad. Erisusi näeb isegi ühe riigi sees – näiteks ei lange Ameerika Ühendriikides kokku eri osariikide spordiühenduste vaated.

"See kõik teeb asja keerukaks ja selguse väga raskelt kättesaadavaks. Siia lisandub isikuandmete kaitse. Me ei saa isikuandmeid levitada  ja seetõttu liigub meedias informatsiooni, millel ei ole ühtegi teaduslikku alust," selgitas ta.

Alžeeria poksija puhul on ajakirjanduses ja ühismeedias korduvalt rõhutatud, et ta sündis naisena, teda kasvatati tüdrukuna ja on jagatud isegi tema lapsepõlvepilte. Annuk ütles, et meediast läbikäinud informatsioon ei ole aga kaugeltki alus otsuste tegemiseks. "Perepildid ei ole materjal, mille põhjal teha järeldusi. Spordimeditsiinis, antidopingusüsteemis on akrediteeritud laborid ja tulemuste edastamise kord. Kõik on hästi paigas. Sealt ei ole minuni infot jõudnud. Seega on praegune informatsioon natuke rahvaluuleline," rääkis ta.

Ajakirjanduse vahendusel on ka väidetud, et Alžeeria sportlane on transsooline. Sellisel juhul erineb inimese sugu tema sünnil märgitud soost. Antud juhul pole need väited kinnitust saanud.

Omaette mõiste on aga intersoolisus, mis on kaasasündinud, ebamäärase füsioloogilist anatoomilise staatusega. Siia alla kuulub näiteks suguline arengudefekt ja muutused organismis, mis baseeruvad füsioloogilistel ja biokeemilistel eripäradel. Lihtsustatult ei pruugi inimese sugukromosoomide komplekt, tema välised sugutunnused ja hormonaalne profiil olla kõik iseloomulikud ühele ja samale soole.

"Need on need kohad, mis teevad selle olukorra analüüsi raskeks, sest kromosoom võib olla väga korrektselt paigas: on see mehe või naise oma. Selle taustal võivad olla aga mutatsioonid ja kõrvalekalded, mis muudavad pilti n-ö mittemehelikuks või mittenaiselikuks," selgitas Annuk.

Probleem on Margus Annuki sõnul see, et sportlasi tahetakse lahterdada kaheks: naisteks ja meesteks, aga see ei ole alati võimalik. Ta rääkis, et on olnud ka ideid, kuidas viimastel aastatel üha silmapaistvamaks muutunud olukorrast välja tulla. Näiteks on hellitatud mõtteid kolmanda kategooria tegemisest, kuhu kuuluks need, kelle sugu pole üheselt määratletav. Sellel on tema sõnul palju vastaseid. "Teema on ka nii kuum sellepärast, et inimesed tahavad olla olümpiavõitja kas naiste või meeste arvestuses, mitte kolmandas kategoorias," ütles ta.

Annuki sõnul oleks vaja ühelt poolt tuua läbipaistvust ja teiselt poolt peaks vaatama konkreetsete sportlaste biokeemilist ja füsioloogilist ehitust. Oma jälje jätab arutelule seegi, mille pärast sport üleüldse inimesi kütkestab "Kui vaatame sporti kui vaatemängu, siis see juhtum annab vaatemängulisusele palju värvi juurde. Rahvas tegelikult armastab seda. Kui teeksime palju eri gruppe, siis ma kardan, et sel puuduks laiem huvi," tõdes doktor.

Laiemal avalikkusel oleks näiteks raske sportlasega suhestuda, kui öeldakse, et tal on alfa reduktaasi defitsiit, mis mõjutas tema väliste suguelundite arengut, või napib tal androgeenseid retseptoreid, mis mõjutab, kuidas reageerib tema keha testosteroonile. "Need on aga biokeemiliselt totaalselt erinevad situatsioonid ja ka töövõime aspektist väga erinevad," tõdes Annuk.

Patoloogia vaatenurgast võib lisaks hormonaalsetele kõrvalekalletele nappida geneetiliste või arenguliste eripärade tõttu sportlaste teatud rakkudel retseptoreid või ei pruugi need toimida nii hästi kui peaks. Ka see mõjutab oluliselt sportlaste võimekust. "Ma arvan, et siin tuleks ilmselt välja selekteerida need, mis loovad ebavõrdsuse võistluses," lausus ta.

Mehi ja naisi Annuki arvates kokku panna ei tohiks ehk mees sugukromosoomiga inimesed võistelda naistega. Praegu pakutakse kohati elu aeg naisena võistelnud sportlastele, kellel on avastatud hiljem meessoole iseloomulikke tunnuseid, nagu kubemest või kõhust munandid, võimalust teatud tingimustel naistega võistelda.

Näiteks näeb seda jooksualadel. "On spordialasid, kus lubatakse võistelda, kui meessuguhormoon testosteroon on teatud aja jooksul, näiteks 12 kuu jooksul, teadlikult alla viidud naiste tasemele," tõi ta näite.

Samas tuleb Annuki sõnul meeles pidada, et meestel ja naistel avalduvad erinevalt või on täielikult erinevad kokku umbes 6500 geeni. "Näiteks lihasmuskli nii-öelda osas on 3000 geenilõiku, mis on spetsiifilised mehele või naisele. Kui võtame juurde ka naise-mehe luustiku, vaagnalaiused, lihaskinnituskohad ehk biomehaanilised nurgad, siis me ei saa neid kuidagi tasakaalustada meeste ja naiste vahel. Kui nad on, siis nad on ja seetõttu neid asju ei saa ühte patta panna," nentis ta.

Siinkohal tasub tema sõnul ka mõelda, et suurriikidel on isegi intersoolisuse nähtuseta märksa paremad väljavaated leida oma elanikkonnast sportlasi, kellel on hea soorituse tegemiseks paremad geneetilised eeldused.