Mustad augud on ilmaruumi ühed saladuslikumad objektid, mille haardest ei pääse isegi nende lähedale sattunud valgus. Seniste vaatluste põhjal on astronoomidele jäänud silma kahte tüüpi musti auke. Ainuüksi Linnuteel leidub hinnanguliselt paarsada miljonit musta auku, mis on päikesest 10–15 korda raskem. Galaktikate keskmes leiduvate objektide mass ületab tähtede oma miljoneid kordi. Massilt nende vahele paigutuvate kehade olemasolu pole astronoomid veel üheselt kinnitanud. See omakorda tekitab lünki ka tervete galaktikate kujunemisloo mõistmises.

Astronoomid on tuvastanud küll käputäie võimalikke kandidaate, kuid neist enamik asuvad teistes galaktikates, Maast miljonite valgusaastate kaugusel. Suur osa varasematest ja lähemalt leitud kandidaatidest osutusid hiljem tavatult eredateks tähejäänukiteks – neutrontähtedeks, mille pani särama nende läheduses tiirlevalt tähelt pärit aine.

Kindlamad tõendid keskmist mõõtu mustade aukude olemasolust tulenevad viimastel aastatel registreeritud gravitatsioonilainetest. Massiivsete kehade ühinemisel vallandub sedavõrd palju energiat, et panna võbelema terve aegruum. Aastal 2019 registreeritud võbeluse põhjal pidi olema üks kehadest päikesest 150 korda raskem. Vaatlusmeetod ei võimalda samas musti auke otseselt jälgida.

Nüüd Saksamaal Max Plancki astronoomia instituudi teadlaste eestvedamisel valminud töös kirjeldatav kandidaat asub vaid 17 700 valgusaasta kaugusel asuvas kerasparves. Seletamatult vilkalt liikuva seitsme tähe põhjal peab asuma selles võrdlemisi väikeste mõõtmega päikesest vähemalt 8200 korda raskem keha. Massi arvutuslik ülempiir ulatub aga 50 000 päikese massini.

Omega Centauri kerasparve eelkäija ühines Linnuteega kaheksa kuni kümne miljardi aasta eest. Toona Linnuteest umbes kümme korda väiksemast kääbusgalaktikast on jäänud praeguseks alles umbes 10 miljonist tähest koosnev tihe kerasparv. Töörühma hinnangul röövis liitumine ka selle keskselt mustalt augule võimaluse kasvada tavapäraseks galaktiliseks hiiglaseks.

Samas jääb veel selgusetuks, kas väikesed tähemõõtu mustad augud kasvavad suuremaks üksteisega liitudes või neid ümbritsevat ainet õgides. Järgmise sammuna plaanib töörühm jälgida kerasparve aga James Webbi kosmoseteleskoobiga, et võimaliku musta augu lähedaste tähtede liikumist kolmemõõtmelisest ruumis täpsemalt kaardistada. See aitaks kirjeldada paremini ka süsteemi keskset keha.