Põllunduse Põhja-Euroopasse jõudmisel hakkasid muutuma keerukamaks ka sealsed ühiskonnad. Nooremaks kiviajaks kasvatasid Lõuna-Rootsi põllumehed sigu ja kariloomi ning kasutasid nende sõnnikut oma nisu- ja odrapõldude väetamiseks. Toonasele ülemklassile ehitati aga lubjakiviplaatidest megaliithaudu – dolmeneid, mille katuseplokid võisid kaaluda kuni 20 tonni.

Sarnaselt ülejäänud Euroopale tabas ühiskonda aga umbes 2900 e.m.a suuremat sorti vapustus – megaliitehitiste rajamine lõppes, suurele osale põldudele kasvas mets ja keraamika muutus taas jämedakoelisemaks.

Arheoloogid on üritanud selgitada allakäiku mitmel viisil, alates kliimamuutusest lõpetades ulatusliku epideemia või elanikkonna liiga kiire kasvuga. Ühte või teist teooriat toetavaid tõestusmaterjale on samas nappinud. Muu hulgas on päevavalgele tulnud üksikuid katkuohvrite säilmeid, kuid need pole võimaldanud öelda midagi põhjapanevat haiguse levimuse kohta.

Rootsi ja Taani teadlased eesotsas Frederik Seersholmiga otsustasid pärast kiviajal katku surnud naise säilmete leidmist uurida parema ülevaate saamiseks Lõuna-Rootsis Falköpingi linna ümbruses asuvatesse dolmenitesse maetud inimeste hambaid.

Nad leidsid, et aastatel 3300–2900 e.m.a neisse maetud 108 surnust leidus katkubakteri pärilikkusainet enam kui 17 protsendi hammastes. Haigustekitaja DNA olemasolu viitab, et inimesed olid surmahetkel bakteriga nakatunud. Katkubakteri DNA-d leidsid teadlased kõige sagedamini skelettidest, mis jõudsid dolmenitesse kõige hiljem elanud kahe põlvkonna vältel.

Bakterite pärilikkusainet lähemalt uurides leidis töörühm haudadest kolm katkutüve. Neist esimest kahte võis näha vaid mõnes skeletis. Kolmas ja kõige hiljem, umbes 2900 e.m.a ilmunud variant näis levivat märksa jõulisemalt. Ühes perekonnas oli surmahetkel selle Yersinia pestis'e tüvega nakatunud peaaegu kõik selle liikmed. Kuna katkuohvrid maeti siiski võrdlemisi suurejooneliselt, kahtlustab Seersholm, et tegu võis olla alles võimaliku puhangu algusega.

Tulemused näitasid lisaks, et paljud dolmenitesse mehed olid omavahel sugulased vähemalt kuue inimpõlve vaates. Täiskasvanud naistel aga haudades lähisugulasi polnud. Nähtud muster – patrilokaalsus – on heas vastavuses varasemate tähelepanekutega. Abielludes jäid toona mehed paigale ja naised kolisid oma sünnikodust välja, mõnikord võrdlemisi lähedale. Näiteks maeti ühe naise vennad temast vaid mõne kilomeetri kaugusele.

Uuringuga mitte seotud teadlased hoiatavad siiski kaugeleulatuvate järelduste tegemise eest. Kuigi Rootsi katkubakteril ja aastasadu hiljem tervet Euroopat laastanud mustal surmal on ühine esivanem, pole teada, kui surmav oli katk nooremal kiviajal. Toonased tüved polnud kohastunud levima ka kirpude vahendusel.

Seeläbi on ka raske tõestada, kas katkuohvrite surma peapõhjus oli katk ise või oli tegu pigem oportunismiga. Näiteks võis olla toona elanud inimeste immuunsus nõrgem eelneva näljahäda tõttu. Samuti maeti dolmenitesse reeglina jõukamaid ülikuid ehk nendega juhtunu ei pruugi anda ülevaadet ühiskonnast tervikuna.

Uuring ilmus ajakirjas Nature.