Toona ilmunud töö põhijäreldusena muutub sisetuuma suhteline pöörlemissuund vahevöö ja pinna suhtes iga 35 aasta tagant. Absoluutses mõttes pöörleb sisetuum siiski jätkuvalt samas suunas. Piltlikult saab võrrelda seda kaherealisel maanteel jalakäijast mööduva bussi ja sportautoga, mille juht aeg-ajalt kiirendab ja seejärel pidurit vajutab. Ehkki nii buss ja sportauto liiguvad jalakäija suhtes mõlemad samas suunas, võib liikuda auto ühel hetkel bussist ette, kuid teisel hetkel sellest tahapoole vajuda.

Aastal 2023 ilmunud töö pälvis küll laia tähelepanu, kuid ka kriitikat. Näiteks leidsid mõned seismoloogid, et Maa sisetuum ei pöörle vaakumis – nõnda oleks saanud mõõtmistulemusi seletada sisetuuma pinna kuju muutustega. Teised leidsid aga, et pöörlemissuund muutub lühema aja vältel. Umbes 20–30-aastase perioodi asemel oleks võtnud tsükkel vaid umbes kuus aastat.

Hiljuti ilmunud töös lootis Lõuna-California Ülikooli geofüüsik John Vidale küsimusse selgust tuua korduvate maavärinate abil, mis leiavad aset küll enam-vähem samas paigas, kuid eri ajal. Täpsemalt uuris ta kolleegidega, millised nägid välja aastatel 1991–2023 Antarktika lähedal Lõuna-Sandwichi saarte lähistel vallandunud seismilised lained teisel pool maakera asuvas Alaska mõõtejaamas.

Kui Maa sisetuum pöörleb välimistest kihtidest sõltumatult, oleksid pidanud lained läbima eri aegadel selle eri osi. Kuna sisetuum pole täies ulatuses samasugune, oleks olnud ka registreeritud lainekujud seeläbi veidi erisugused. Suhtelise pöörlemissuuna muutuse korral märganuks teadlased mõni aeg hiljem taas sarnaseid lainekujusid. Analüüs näitaski, et analüüsitud 200 lainest kattus 25 kuju.

Töörühm järeldas selle põhjal, et sisetuum muutis oma pöörlemissuunda vahevöö suhtes 2008. aasta paiku, misjärel pöörles see uues suunas rohkem kui poole aeglasemalt. Vidale'i hinnangul võib tempo erinevuste taga olla vahevöö gravitatsiooniline tõmme. Sarnaselt sisetuumale pole see igal pool samasugune. Nõnda võiksid jätta selle tihedamad piirkonnad muuta sisetuuma väliskihi kuju, jättes sellega jälje ka tsüklile endale. Tsükkel tervikuna kestab värskete tulemuste põhjal umbes 70 aastat.

Sarnaselt 2023. aastal ilmunud tööle ei pea mitmed teised teadlased järeldusi veel põhjapanevateks. Näiteks märkis New Yorgi Stony Brooki Ülikooli seismoloog Lianxing Wen väljaandele ScienceNews, et tulemusi saaks endiselt selgitada sisetuuma teatud osade paisumise ja teiste kokkutõmbumisega.

Ehkki seismiliste lainete analüüs jätab alati tõlgendamisruumi, võib avaneda geofüüsikutel järgnevatel aastatel siiski võimalus oma ideede paikapidavuse kontrolliks. Kui sisetuuma suhteline pöörlemissuund muutub Vidale'i töörühma ennustatud sagedusega, võiks järgmise 5–10 aasta jooksul pöörlemiskiirus ajutiselt oluliselt kasvada nagu umbes 20 aasta eest.

Uuring ilmus ajakirjas Nature.