Cambridge'i Ülikooli teadlaste juhitud töörühma loodud vaktsiin põhineb kujult puuri meenutavatel nanoosakestel. Uudne valguliim võimaldas nende külge aheldada mitmetele erinevatele koroonaviirustele iseloomulikke valgujuppe. Ehkki need pole imetajatele ohtlikud, õpib immuunsüsteem valgu osiseid kohates valmistama neidsamu valku ründavaid antikehi. Töörühm uuris hiirtega tehtud katsetes nende erinevaid kombinatsioone.

Kitsamalt keskendus Rory Hills koos oma kolleegidega beeta-koroonaviirustele. Samast koroonaviiruste perekonnast leiab nii 2003. aastal surmava viirusepuhangu tekitanud ja seejärel ringlusest kadunud SARS-CoV-1 kui ka 2020. aastal alanud pandeemia põhjustanud SARS-CoV-2.

Kuna kõik koroonaviirused on omavahel lähemalt või kaugemalt sugulased, võib sarnane valgujupp olla mitmetel erinevatel perekonda kuuluvatel koroonaviirustel. Mõnel juhul võib olla valk sedavõrd tähtis, et see võib juba väikese mutatsiooni peale töötamast lakata ja viirus ei saa end enam paljundada. Teisel juhul pole selles toimunud muudatused andnud viirusele lihtsalt selget evolutsioonilist eelist.

Töörühm leidis, et kõige laiapindsema immuunvastuse andis loomadele kaheksa erineva valgu kooslus. Muu hulgas tekitas see hiirtel näiteks immuunvastuse ka SARS-CoV-1 vastu. Seda hoolimata sellest, et teadlased ei lisanud vaktsiini ühtegi just sellele viirusele iseloomuliku pinnavalku. Hills leidis kolleegidega, et nõnda võiks pakkuda taoline nanovaktsiin kaitset mitmete viiruste vastu, mis pole liigibarjääre veel ületanud. See võiks suurendada võimalust, et isegi inimesele hüpates sumbub viirusepuhang juba eos.

Olulisena leidis töörühm, et vaktsiin tekitas laia immuunvastuse ka varem SARS-CoV-2'ga kokkupuutunud loomadel. Teisisõnu hakkas nende immuunsüsteem valmistama erinevate valkude vastu suunatud antikehi. Koroonapandeemia ajal kasutatud vaktsiinide puhul oli samas ikka ja jälle näha, kuidas isegi uue viirusetüve vastu suunatud tõhustusdoos kasvas eeskätt nende antikehade hulka, mis võitlesid tõhusalt inimesi esimesena nakatanud viiruse vastu.

Enne nanovaktsiini kasutuselevõtmist peavad aga teadlased veenduma selle ohutuses ja tõhususes. Ehkki hiired ja inimesed on sarnased, pole nende immuunsüsteem samasugune. Praeguse kava kohaselt algavad esimese faasi kliinilised uuringud 2025. aastal. Vahepeal tuleb töörühma sõnul lahendada ka küsimus, kuidas toota kasutatud tehnoloogial põhinevat vaktsiini tööstuslikes kogustes.

Uuring ilmus ajakirjas Nature Nanotechnology.