Kiirete muutuste nägemise võime erineb inimeseti laialt
Eks inimesi ole ju igasuguseid, ja just see teebki elu huvitavaks. Nüüd on teadlased avastanud, et lisaks kõigele muule võivad inimesed üksteisest erineda sellegi poolest, kui kiiresti keegi oma silme ees toimuvaid muutusi suudab märgata.
Clinton Haarlem ja ta kolleegid Iirimaalt Dublini Trinity College'ist panid katseisikute ees lambi vilkuma.
Kui nad vilkumist üha kiiremaks keerasid, siis ühel hetkel ei saanud katseisik enam aru, et lamp vilgub, vaid tajus valgust pidevana.
See on tuntud nähtus ja tuleneb sellest, et nägemissüsteemi võimel registreerida kiireid muutusi on piir. Kuid nüüd selgus, kui erinevas kohas eri inimestel see piir võib olla!
Mõned katseisikud ütlesid, et näevad lampi ühtlaselt põlevana juba siis, kui see vilkus ainult 35 korda sekundis. Teistel läks valgusvoo ühtlustaju tekkimiseks vaja enam kui 60 vilkumist sekundis.
Teadlased mõõtsid samade inimeste nägemissüsteemi niiöelda ajalist lahutusvõimet sel moel mitmesugustes tingimustes ja jõudsid järeldusele, et see võime võib oludest olenevalt veidi siia-sinna muutuda, kuid mitte palju; inimeste vahelised erinevused jäävad üsna ühesuguseks.
Siiski näitas analüüs, et naistel on ajalise lahutuse varieeruvus eri olude korral natuke suurem kui meestel.
Teadlased ei tea veel, kuidas see erinevus inimeste vahel võib mõjutada argielu, kuid pakuvad, et kiire liikumise jälgimist nõudvates olukordades, näiteks pallimängudes, võib see mõnedele teiste ees eeliseid anda küll.
Tulemustest võivad olla huvitatud ka näiteks zooloogid, kes soovivad paremini mõista saakloomade ja kiskjate suhteid; palju sõltub neist suhetes just loomade närvisüsteemi reageerimiskiirusest.
Igal juhul on Haarlem ja ta kolleegid saanud uut tõendust inimkonna varjatud mitmekesisusest: ei saa naiivselt arvata, et kõik teised tajuvad maailma samamoodi kui me ise. Nii nagu mõni on värvipime ja mõni mitte, nii võib ka niiöelda kaadrite arv sekundis olla ühel üks ja teisel teine.
