Looduskaitselistes tegevustes nagu elupaikade taastamine on oluline arvesse võtta varasemat maastikku. Selleks, et ajalooline maakasutus oleks parimal moel kaasatud ning taastamistegevused oleksid kestlikud, tuleb hinnata asurkonna geenivoolu, valides selleks sobiv mõõdik. Taimedel enamasti tolmeldajate, tuule, kari- või metsloomade abiga toimuva geenivoolu erinevate mõõdikute abil analüüsimine aitab paljastada maastikuelementide mõju taimepopulatsioonidele, kirjutab Tartu Ülikooli maastiku elurikkuse töörühma doktorant Iris Reinula.

Näiteks võib tuua maastiku, kus ajalooliselt küll ei ole metsa olnud, kuid tänapäeval on. Seal metsa mõju pigem ajaloolist geenivoolu peegeldava mõõdikuga analüüsides ei näe, kuigi see võib siiski olemas olla.

Uurisime Tartu Ülikooli maastike elurikkuse töörühmaga kahte maastikku Muhu saarel. Need olid ajalooliselt poollooduslikud rohumaad, kuid on tänapäeval kujunenud üsna eriilmelisteks. Paremini säilinud Koguva maastikus näeme veel poollooduslikke rohumaid, kuigi osa neist on kadakatega kinni kasvanud. Rohkem on muutunud aga Lepiku maastik, kus poollooduslikke rohumaid peaaegu alles ei olegi ning suurem osa alast on kas metsastunud või muudetud intensiivselt majandavaks põllumajandusmaaks.

Neis kahes maastikus uurisime nurmenuku geneetilise info vahetamist ehk geenivoolu, soovides teada, kas ja kuidas maastik viimast mõjutab. 

Kahte erinevat ala vaadeldes leidsime, et maastikuelemendid nagu mets või põld võivad eri maastikes niidutaimede geenivoolule eri mõju avaldada. Näiteks sidusamas Koguva maastikus nägime põõsastiku takistavat mõju geenivoolule, mis killustunumas Lepiku maastikus puudus. Seevastu metsal oli seal üllatuslikult geenivoolu soodustav mõju.

Üks sellise tulemuse põhjus võib olla metsa suur osakaal Lepiku maastikus, mistõttu ei ole ehk tolmeldajatel muud üle jäänud, kui metsast läbi liikuda. Samas ei olegi mets kõigile tolmeldajatele barjääriks, sest abiks võivad olla ka näiteks metsasihid.

Seega, looduskaitselisi tegevusi kavandades tuleb silmas pidada ka maastiku eripära. Enne niitudelt puude ja põõsaste eemaldamist ning ka edaspidist karjatamist ja niitmist tasub nõu pidada ka teadlastega, saamaks taastatavast maastikust võimalikult terviklik ülevaade. Sealjuures ei tohiks ühes maastikus leitud tulemusi üle kanda mõnda teise maastikku, vaid silmas tuleks pidada just vaadeldava maastiku eripära ja ajalugu. 

Teadusartikkel ilmus ajakirjas Biological Conservation. Lisaks Reinulale olid selle autorid Tartu Ülikoolist Marianne Kaldra ja Tsipe Aavik. Maastikugeneetikast ja ilmunud artiklist räägib Iris Reinula ka Vikerraadio saates "Labor".