Kui astronoomid räägivad kuudest, peavad nad silmas planeetide kaaslasi. Selles mõttes on igal kuul oma planeet. Muidu ei saaks taevakeha olla planeedi kaaslane! Igapäevases keelepruugis on eesti keeles kuu ja kaaslane sünonüümid.

Gravitatsiooniliselt seotud taevakehad tiirlevad ümber ühise massikeskme ning tihti tõmmatakse piir taevakeha ja tema kaaslase või kaksiktaevakeha vahele järgmiselt: kui taevakehade ühine massikese asub suurema massiga taevakeha sees, on tegu taevakeha ja tema kaaslasega. Vastasel juhul loetakse seda aga kaksiktaevakehaks. Kõigi meie Päikesesüsteemi planeetide puhul on tegu planeetide ja nende kaaslastega. Kaksikplaneedi staatusele on kõige lähemal Maa ja Kuu. Nende ühine massikese on umbes 1800 kilomeetri sügavusel Maa sees.

Praegu tunneme planeetide kaaslasi vaid meie Päikesesüsteemist. Nende üsna arvukas loomaaed on väga kirju – praeguseks on teada 297 kuud. Suur osa leitud kuudest paistavad olevat planeetide poolt kinni püütud asteroidid. Seni leitud kaaslaste läbimõõdud või mõõtmed algavad poolest kilomeetrist ja need on enamasti ebakorrapärase kujuga kivitükid. Jupiteri, Saturni, Uraani ja Neptuuni ümbert leitakse neid ikka ja jälle juurde.

Kui inimesed räägivad kuudest, mõtlevad nad enamsti meie Kuule sarnanevaid ümmargusi taevakehasid. Ka selliseid on meie Päikesesüsteemis pisut üle kahekümne. Kõik taevakehad, mille läbimõõt on suurem kui umbes 500 kilomeetrit, muutuvad oma raskusjõu tõttu ümmarguseks. Päikesesüsteemi kaks suurimat kuud on  Jupiteri kaaslane Ganymedes ja Saturni kaaslane Titaan. Nende läbimõõt ületab isegi Päikesesüsteemi kõige väiksema planeedi Merkuuri oma.

Arvatakse, et valdav osa suurtest kuudest on tekkinud kas koos planeetidega või vähemalt väga varajases Päikesesüsteemis. Seda läbi põrgete ja tekkivate planeedihakatiste – planetesimaalide – kinnipüüdmise. Näiteks olevat meie Kuu tekkinud kokkupõrke käigus umbes Marsi-suuruse taevakehaga.

Kuud on üsna suurt rolli mänginud ka teaduse arengus. Kui Galileo Galilei avastas 1610. aasta alguses, et Jupiteri ümber tiirleb neli taevakeha – kuud, millele Johannes Kepler pakkus veidi hiljem nimeks Io, Europa, Ganymedes ja Kallisto –, siis toetas see üleminekut heliotsentrilisele maailmapildile. Varem peeti võimalikuks, et kõik tuntud taevakehad tiirlevad ainult ümber Maa.

Pärast 2006. aastat kasutatakse Päikesesüsteemi taevakehade klassifitseerimiseks ka uut klassi – kääbusplaneedid. Neist on üks suuremaid Pluuto. Selle kaaslane Charon on nii suur, et seda on vahel nimetatud ka kaksikplaneediks. Nimelt asub Pluuto ja Charoni süsteemi masskese kahe taevakeha vahel, aga mitte Pluuto sees. Tõsi, kuna Pluutot enam planeetide hulka ei arvata, oleks tegu kaksikkääbusplaneediga. Suuri kaaslasi on leitud teistegi Pluutost kaugemale jäävate kääbusplaneetide ümbert.

Veelgi väiksemate taevakehade, nagu asteroidide, juurest võib leida üle 450 kaaslase. Mõnel on neid rohkem kui üks. Osasid asteroidi peetakse ka kaksikasteroidiks. Küll pole seni kaaslasi leitud komeetidel.

Planeetide kaaslasi on otsitud teistegi tähtede ümber tiirlevate planeetide juurest. Seni pole kindlaid avastusi siiski kinnitatud. Ehitamisel olevad väga suured teleskoobid toovad sellel rindel loodetavasti rohkem selgust. Ei ole mingit põhjust arvata, et Päikesesüsteemi välistel planeetidel ei võiks kuusid olla. Neid on lihtsalt väga raske avastada.

Seega võiks küsimusele "kas mõnel kuul on ka oma planeet?" vastata hoopis nii: kuigi mõnel planeedil võib olla kuu, ei ole igal kuul oma planeeti.