"Vaatamata tõsiasjale, et ajus ei ole üht konkreetset muusikakeskust, on helidel ja muusikal võime meid mõjutada ning käivitada ajus erinevaid neurokeemilisi protsesse. Need suurendavad omakorda naudingut ja vähendavad ärevust," selgitas Raju muusika kuulamise mõjusid. 

Muusika on oma olemuselt keeruline ja kultuuriliselt mõtestatud helisignaal, mille analüüsimiseks on korraga vajalik kaasata mitmeid ajupiirkondi mõlemas ajupoolkeras. See toob Raju sõnul kaasa mitmeid kõrvalnähte. Näiteks mõjutab muusika lisaks meie meeleolule ja emotsioonidele füüsilist keha.

"Kindlasti olete kogenud seda, et meeldiva ja rütmika muusika saatel tekib tahtmine kaasa tantsida või liigutada ja kiireneb pulss. Mõningatel treeningutel kasutataksegi seda muusika omadust teadlikult ära ehk koostatakse esitlusloendeid, mis muusika abil esmalt pulsi kõrgele kaloripõletusrežiimi viivad ja treeningu lõppedes, aeglasema muusikaga rahutunde taastumist soodustavad," selgitas Raju. 

Ka higistamine, pisarad, külmavärinad ja kananahk on tema sõnul kõik tavalised keha reaktsioonid, mida kutsuvad peale muusika esile teisedki erilist esteetilist naudingut pakkuvad kunstinähtused.

Füsioloogiliselt selgitab seda eriti meeldivate kogemuste, nagu lemmikmuusika kuulamisel ajus vallanduv dopamiin. "See on ajule nagu preemia, mis vallandub ka muude mõnusate tegevuste tulemusena. Just kiire dopamiinisööst panebki karvad meie käeseljal tõusma. Samas on kananahaga reageerimine individuaalne – muusika, mis minul külmavärinad peale toob, võib mõne teise inimese "külmaks jätta" ja vastupidi," sõnas teadlane. 

Lisaks tõi Raju välja, et võrreldes teiste inimrühmadega täheldatakse muusika kuulamisel tekkivat kananaha-reaktsiooni rohkem just muusikutel ja muusikat väga armastavatel inimestel. 

Teadlase sõnul võib taoline tugev emotsionaalne reaktsioon olla üks seesmine motivaator, mis muusikuid toetab ja muusika juures hoiab. "Näiteks võib helilooja või laulukirjutaja teha enda füüsilistest reaktsioonidest lähtudes paremaid komponeerimisotsuseid," selgitas Raju. 

Mõni kunstiliik kasutab inimese füsioloogiat efekti saavutamiseks ära 

Mõned helid ja hääletämbrid tekitavad füüsilisi reaktsioone siiski sagedamini kui teised. "Näiteks ASMR (audio sensory meridian response) on 2010. aastate alguses tekkinud kunstisuund, mis seob teadlikult valitud hääletämbri ja tempoga kõne, sosistamise, krõbinad, plõksatused ja kujundid, mis vaatamisel-kuulamisel samuti külmavärinaid ja kananahka tekitavad. Ka siin on võtmeks dopamiinisööst," selgitas Raju.  

Kui tavapäraselt muusika kuulamisel tekkivad külmavärinad, mida kogetakse näiteks kontserdil, võivad olla sotsiaalsed ja jagatud, siis ASMR on ennekõike intiimne ja mõeldud reeglina kõrvaklappidega üksinda tarbimiseks.

"Meie õnneks on ASMR-i-kunstnikud selle internetist välja kunstigaleriidesse toonud. Neid külastades saab tavaliselt lisaks helile ja pildile puudutada ka erinevaid materjale. Kõige tipuks on sellel positiivne mõju meie vaimsele tervisele. Teadusuuringud on näidanud, et ASMR-i kasutamine võib vähendada ärevust ja soodustada uinumist," lisas Raju.