Novaator otsustas rahva huvile vastu tulla ning lasi teemat kommenteerida Tartu Ülikooli keemia instituudi teadlastel Karmen Lustil, Siiri Vellingul ja Maikki Moosusel. "See löga ehk lopp on enamasti veesegune lumi. Kui segu keemiliselt analüüsida, leiaksime ilmselt rehvitolmu, kütuse- ja õlijääke, ehitustegevuse emissioone ja ilmselt nii mõndagi veel," selgitasid keemikud. 

Miinuskraadidega tekib lopp, kui lumele lisatakse tänavate puhastamiseks mõeldud soola. "See on seotud lihtsalt kontsentratsioonimuutusega. Puhta vee ja soolalahuse külmumistemperatuuride vahe on võrdeline lisatud soola kontsentratsiooniga. Mida rohkem soola vette lisame, seda madalamal temperatuuril see ka jäätub," lisasid teadlased. 

Samas on liiva ja soolade, nagu kloriidi, kasutamine lubatud vaid erandkorras. Kõige tavapärasem libedusvastane vahend linnades on graniitkillustik, mis lund ei sulata. 

Kloriididest on aga keemikute sõnul kõige levinum naatriumkloriid ehk keedusool, kuid teatud juhtudel lähevad käiku ka kaltsium- ja magneesiumkloriid. Lisaks jää sulamistemperatuuri langetamisele eraldavad need lahustumisel soojust ja sulatavad sellega omakorda lund.

"Keedusoola kasutatakse, sest see on kõige odavam. Kui ilm aga külmemaks läheb, siis naatriumkloriid hästi ei tööta. Sel juhul kasutataksegi kallimaid soolasid," selgitavad teadlased.

Kas sool näribki igal aastal mu saapad katki?

"Soolane vesi imbub küll jalanõudesse ja riietesse, jättes neile valgeid rante, kuid kui saapaid nõuetekohaselt hooldada, siis tänavatel kasutatavad ühendid neist tõenäoliselt läbi ei söö," arvavad keemikud.

Päris roosiline lugu siiski pole. Näiteks kahjustab sool betooni. Kui sulavesi satub selle pooridesse ja tahkudes paisub, tekivad betooni praod. Mööda pragusid võib sool jõuda omakorda betooni raudkarkassini ja põhjustada roostetamist. 

Keemikute sõnul võib iga lugeja soola mõjusid ka ise näha, vaadates tänavatel veidi ringi ja pöörates tähelepanu valgustuspostidele. Enamasti paistab rohkem lagunemise märke just sel kõrgusel, kuhu satub rohkem soolast vett. "Sellepärast ei ole nendes maades, kus on aastas palju sulamise ja külmumise tsükleid, ka betoonteed kõige mõistlikumad", lisasid teadlased.

Suurt keskkonnaohtu keedusool endast teadlaste sõnul ei kujuta. Kõige rohkem kahjustavad kemikaalid teede äärset taimestikku.

 Kas ikkagi on vaja kemikaale tänavatele valada? 

"Skandinaavias tarvitatakse kemikaale vähem ja tegelikult on nii kõnniteed kui ka sõiduteed seal libedamad. Võrreldes Eestiga kasutatakse seal rohkem graniitkivikesi, mis sooja ilmaga soojust neelavad ja kõnniteel oleva paksu jääkihi korral sügavamale sulavad," sõnasid keemikud. 

See tähendab omakorda, et külmaga on vaja teed uuesti üle puistata ja kevadeks jääb tänavakoristajatele rohkem tööd. "Graniitkillustik on püsivate ilmastikuolude korral küll efektiivne, kuid kui juhtud komistama ja mõnele tükile ilma kindata otsa kukud, võib end ikka ära lõhkuda," võtsid teadlased teema kokku.