X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Delfiinidel võib olla elektrimeel

Tulevased katsed peavad näitama, kuidas kasutab liik oma elektirmeelt vabas looduses.
Tulevased katsed peavad näitama, kuidas kasutab liik oma elektirmeelt vabas looduses. Autor/allikas: Andrew Young/Flickr (CC BY-NC-ND 2.0)

Delfiinid on ühed põhjalikumalt uuritud mereimetajad. Sellest hoolimata jäi seni saladuseks nende niinimetatud kuues meel. Nüüd kirjutab Saksa teadlasrühm, et delfiinid paistavad tajuvat ka elektrivälju.

Rostocki Ülikooli teadlasrühm jõudis oma järelduseni kahe Nürnbergi loomaaias elava afaliini ehk silmikdelfiini (Tursiops truncatus) käitumist vaadeldes. Teadlaste sõnul suudavad viimased oma pikkade koonudega kindlalt ära tajuda, kas vees on nõrk elektriväli või mitte, vahendab ScinceAlert.

Avastus viitab, et mõned mereimetajad võivad sõna otseses mõttes välja nuhkida väikeste liiva sees peituvate saakloomade elektrivoolu. Pole ka välistatud, et nad tajuvad oma nii-öelda elektrimeele abil Maa magnetvälja.

Seni on elektroretseptoreid täheldatud vaid ühel maamuna pärisimetajal. Pisut rohkem kui kümne aasta eest näitasid teadlased, et Guajaana delfiinil (Sotalia guianensis) on välja arenenud oma ainulaadne elektritaju süsteem. Nende tunnetus erineb olemuslikult nii kalade, kahepaiksete kui ka ainupiluliste, nagu sipelgasiilide ja nokkloomade omast.

Nüüd viitavad uued katsed, et nii täiskasvanud silmikdelfiinid kui ka Guajaana delfiinid suudavad oma koonudega korda saata üsna sarnase kunsttüki. Täpsemalt on nende koonul rida tundlikke poore ehk vurrulaadseid süvendeid. Kasvueas paiknesid neis õõnsustes noore delfiini vurrud, kuid täiskasvanud loomal on neist järele jäänud vaid äärmiselt tundlikud poorid.

Uue uuringu katsetes suutsid silmikdelfiinid oma vurrusüvenditega tunnetada väga nõrku elektrivälju. Väljade pinge ulatus vaid 2,4 mikrovoldist sentimeetri kohta 5,5 mikrovoldini sentimeetri kohta. See tuvastuslävend jääb töörühhma sõnul samasse suurusjärku nagu nokkloomadel ega erine oluliselt Guajaana delfiini tajulävendist.

Pea ees liiva sisse

Töörühm tegi oma järeldused ainult kahe Nürnbergi loomaaias elava silmikdelfiini, Dolly ja Donna käitumise põhjal. Sestap peavad tulevased katsed näitama, kuidas kasutab liik oma elektirmeelt vabas looduses. Sellest hoolimata on alust arvata, et elektroretseptorid on delfiinidele sealgi toidu hankimisel olulised.

Nimelt märkasid teadlased 1990. aastatel, et silmikdelfiinid sukelduvad enne kalaga minema ujumist eesmalt pea ees liiva sisse – seda mõnikord suisa rinnauimeni. Sellise toiduhankimise viisi nimi on kraatripüük. Kui varem arvati, et püügitehnika põhineb kajalokatsioonil, siis nüüd viitab uus töö, et liiva seest toitu hankides võib delfiinil abi olla ka elektritajust.

Vees eritavad kõik organismid alalisvoolu elektrivälju. Kui aga kala lõpustega hingab, võivad need väljad muunduda hoopis vahelduvvoolu võngeteks. Kui silmik- ja Guajaana delfiinid tõesti passiivselt alalis- ja vahelduvvoolu välju tunnetavad, võib see aidata neil liiva seest üles leida väikesi saakloomi.

Katsetes õpetas töörühm Dollyle ja Donnale, kuidas oma koon vastu vette asetatud ja elektroodidega ühendatud metallkangi toetada. Kui koonud paigas, tõi katse korraldaja juhuslikkuse alusel mängu mingisuguse stiimuli: kas elektristiimuli või mitte midagi.

Delfiinidele õpetati, et kui nad tunnetavad kangis elektrivälja, tuleb neil viie sekundi jooksul kangist eemale ujuda. Kui loomad kangis muutust ei märganud, tuli neil aga vähemalt 12 sekundiks paigale jääda.

Mitme katsepäeva jooksul keeras töörühm elektrivälja tugevust üha nõrgemaks. Kui kangi kaudu pakuti silmikdelfiinidele tunnetamiseks elektrivälja tugevusega vähem kui 125 mikrovolti senitmeetri kohta, tabasid Dolly ja Donna signaali õigesti ära 90-protsendise täpsusega.

Kui välja tugvus keerati 5,4 mikrovoldi juurde sekundis, sai Dolly signaalidest õigesti aru vaid pooltel juhtudel. Sellest piirist veel nõrgema välja korral tõrkusid delfiinid katses osalemast ja nende sooritus halvenes. Donna suutis siiski veel umbes 80-protsendise täpsusega ära tunda elektrivälja tugevusega kolm mikrovolti sentimeetri kohta. Kahe mikrovoldi juures langes tema tunnetustäpsus 33 protsendile.

Isegi siis, kui delfiinidle pakuti tajumiseks võnkuvaid elektrivälju, suutsid mõlemad loomad neid tabada. Dolly tundis sel juhul ära 28,9-mikrovoldise ja Donna 11,7-mikrovoldise signaali sentimeetri kohta.

Kõige nõrgemate elektriväljade korral märkas töörühm, et Dolly rapsib koonuga edasi-tagasi, justkui otsiks ta elektristiimulit. Niimoodi nii-öelda vingerdamas näeb delfiine ka looduses kraatripüügi ajal. Töörühm oletab, et koonuliigutused võivad aidata loomal paremini saaki märgata: nokkloomgi liigutab elektroretseptoritega saaki otsides oma nokka edasi-tagasi.

Kõike eelnevat arvesse võttes nähtub autorite sõnul nende tööst, et silmikdelfiinid leiavad üles samad kalaliigid, mida hai suudab tabada kolme kuni seitsme sentimeetri kauguselt. Kajalokatsiooni kasutades suudavad delfiinid leida tahkeid objekte liiva seest aga isegi kuni 30 sentimeetri sügavuselt.

Samas katab liiv kraatripüügi ajal delfiini koonu ja silmad kinni: sestap võib üksnes kajalokatsioonile toetuvat püüki segada helide hajumine.Sellises olukorras võib elektrimeel osutuda kajalokatsioonist usaldusväärsemaks.

Uurimus ilmus ajakirjas Journal of Experimental Biology.

Toimetaja: Airika Harrik

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: