Tartu Ülikooli ajakirjandusuuringute kaasprofessor Marju Himma rääkis, et noori pole uudistesaates väga tihti näha. "Õnneks või kahjuks ei ole see pilt Eestis ka väga palju erinev sellest, mida näeme mujal riikides," lausus ta.

Meediauurijad nimetavad seda representatsiooniks ehk kuidas on inimene konkreetselt sisus esindatud. "Mina tegin samasuguse uuringu ERR-is ja tõepoolest – lapsed ja noored on vähe esindatud võrreldes näiteks tööealise elanikkonnaga, keda muidugi ongi ühiskonnas rohkem," lausus ta. Kuigi noori ja lapsi kaasatakse vähe, on samaväärselt vähe esindatud ka eakamad, kes ei saa sõna teemades, mis neid puudutavad.

Rahvusvahelistes uuringutes on Himma sõnul välja toodud, et lapsed saavad sõna pigem siis, kui toimub mõni üritus ja küsitakse, kuidas neile seal meeldib või milline on nende lemmikjäätis. Samuti võib noori näha koolilõpetamiste ajal. Kui mõelda viimasel ajal ilmunud uudiste peale, siis Himma sõnul oleks võinud näiteks kaasata noori uudistesse, mis puudutasid koolide ja lasteaeade otsust pakkuda ühel päeval nädalas söögiks taimetoitu. Kuna teema puudutab otse noori, saaks näiteks noorte käest teada, mida nemad ise sellest arvavad.

Eakaid ei näidata Himma puhul sageli seetõttu, et nad on nii-öelda aktiivsest võimupositsioonist väljas. "Nemad ei ole enam otsustajad. Nad on pensionärid ja siis justkui tundub, et on õigustatud, kui neid puudutavates teemades nad kõrvale jätta. Pealegi tavainimest on sageli väga raske loosse rääkima leida," lausus ta. Himma sõnul on aga kõige parem viis infoga suhestumiseks see, kui informatsiooni vahendab endasugune inimene. Sestap peakski näitama erinevaid ühiskonnarühm.

Kellelt ja millal tuleb luba küsida? 

Marju Himma uuris hiljutises teadusuuringus Eesti ja Rootsi näitel, kuidas toimetustes mõeldakse noorte kaasamisele ja millised on nende praktikad. Tulemuste põhjal kardavad toimetajad, et alaealiste kaasamiseks tuleb alati vanemate nõusolekut küsida ja seetõttu on vahel lihtsam üldse mitte neid kaasata. Luba intervjueerimiseks peab vanematelt küsima aga kuni lapse 13. eluaastani. Sealt edasi ei ole luba vaja, sest läheb ka piir, kust algab informatsioonilise enesemääramise õigus.

"Kui noor võib 16-aastaselt kohalikel valimistel osaleda või olla sotsiaalmeedias mõjuisik, siis miks ta uudistesaatesse ei kõlba," arutles Himma. Vaadata tuleb aga seda, et küsimus vastaks noore pädevusastmele. Samuti on hea ajakirjanduslik tava see, et lapsi ei kaasata teemadesse, mis puudutavad näiteks vanemate hooldusõiguste küsimusi või muid taolisi konflikte.

Himma tõi näite ühest Rootsis juhtunud kentsakast loost, kus 17-aastane noor rääkis ajakirjanduses probleemidest koolis. Selle peale esitas lapsevanem pressinõukogule kaebuse, et tema last intervjueeriti vanema ja õpetaja nõusolekuta. "Täiskasvanu justkui tahtis otsustada selle üle, mida noor võib rääkida. 17-aastane on tegelikult juba päris arukas ja täiskasvanud kasutasid siinkohal lihtsalt võimalust vaigistada noore häält," rääkis Himma.

Taolisi juhtumeid tuleks Himma sõnul eriti hoolikalt käsitleda. "Ei ole hea mõte täiskasvanutel vaigistada last seepärast, et ebamugavad teemad ei pääseks pinnale. Sageli see tundub olevat peamine põhjus, miks lapsed või noored ei saa sõna," ütles ta.

Laste ja noorte kajastamise puhul tuleb Himma sõnul mängu ka see, et ajakirjanik peab jääma inimeseks. "Kas ajakirjanik oskab mõelda selle peale, mis kahju see võib lapsele kaasa tuua, kui noor kommentaari annab," sõnas ta.

Eesti ajakirjanikke uurides oli Himma sõnul positiivne see, kuidas nooremad toimetajad ütlesid selgelt, et noorte puhul arvestavad nad eriti sellega, kuhu informatsioon läheb ja kellel on võimalus seda edasi kasutada. "Kui mõni tsitaat on naiivne, siis võib-olla inimene ei taha, et 20 aasta pärast on see leitav otsingumootorist," ütles ta.

Himma sõnul ei saa muidugi välistada, et kusagil saates keegi lõikab mõne lause välja või moonutab seda kontekstivabalt. Üldiselt on ajakirjanikud on selles osas aga kindlasti keskmisest tähelepanelikumad.

Nii Eesti kui ka Rootsi näitel tuli välja ka see, et toimetused kaaluvad laste kaasamist lugudesse väga selgelt ja see arutatakse ühiselt läbi ehk siis tegemist ei ole ainult ühe inimese otsusega. "See on väga hea praktika, kui kaalutakse võimalikud tagajärjed koos läbi," ütles ta.

Himma julgustab toimetusi noori sisusse kaasama. "See toob lõpuks meediamajale tagasi jätku-auditooriumi ehk järelkasvu. Meil kindlasti ei ole infopuudust. Miks noor peaks valima selle ajalehe või uudisteväljaande, mida nende vanaema või vanaisa tarbib. Ei pea. Aga kuidas teha ennast atraktiivseks noorte jaoks? Võti on koostegemine," lausus ta.