Aastal 2021 oli 92 protsenti Eestis registreeritud surmadest tingitud kroonilistest mittenakkuslikest haigustest. Näitaja sarnaneb teiste Balti riikide omale, kuid ületab märkimisväärselt maailma keskmist (74 protsenti). Šteinmilleri sõnul on enamikul kroonilisi haigusi põdevatel patsientidel korraga mitu diagnoosi ja nad on ka perearstikeskuste peamised külastajad. Samal ajal diagnoositakse kroonilisi haigusi keskmiselt ka üha nooremas eas, kirjutab Sofia Lutter teadusportaalis nauka.err.ee.

Ühtlasi kulub nende haigusi põdevate patsientide raviks suur osa tervisekassa eelarvest. "Sellised patsiendid võtavad korraga erinevaid ravimeid ja nad koormavad ka tervishoiusüsteemi, eriti erakorralise meditsiini osakondi (EMO). Haiguse ägenemisel kutsuvad inimesed tavaliselt kiirabi või lähevad EMO-sse, kuigi põhimõtteliselt saab oma haigust kontrolli all hoida perearsti ja pereõe abiga," ütles kaasprofessor.

Šteinmiller rõhutas, et teoreetiliselt peaks pöörduma haigestunud inimene esimese asjana tervisekeskusesse, ükskõik mis haigusega tegu on. "Selleks, et see süsteem toimiks, peab inimene ise mõistma, mis haigus tal on ehk millega on tegu, kuidas ta saab ise end aidata ja kuhu võiks ta vajadusel pöörduda abi saamiseks. Samal ajal peaks tal olema võimalus kirjutada, helistada või kuidagi teisiti praksisega ühendust võtta," sõnas kaasprofessor.

Meeskonnatöö

Teadlased töötasid perearstide ja -õdede jaoks välja töötanud proaktiivset ravijuhtimise programmi, mida on Eestis katsetatud viis aastat. Jekaterina Šteinmilleri sõnul oli ühelt poolt projekti eesmärk julgustada tervisekeskuste külastajaid ümber hindama oma suhtumist tervisesse ja õpetada neid oma diagnoosiga elama, säilitades seejuures nende elukvaliteeti. Teisest küljest aga korraldada ümber tervisekeskuste tööd.

"Mõte on selles, et võimestame inimesi selliselt, et nad võtaksid oma tervise eest ise vastutuse. Patsient teab täpselt, mis temaga toimub, mis on talle oluline ja kuhu ta jõuda tahab. Selles süsteemis on patsient koos arsti ja õega meeskonna võrdväärne liige," selgitas kaasprofessor.

"Oletame, teil on krooniline haigus ja külastate sageli perearsti, kes kirjutab teile ravimeid. Järgmisel visiidil tehakse teile analüüsid ning seejärel koostate koos perearsti ja õega raviplaani sõltuvalt sellest, mis on teie kui patsiendi isiklik eesmärk. Näiteks soovite, et kuue kuu pärast võetavate ravimite hulk väheneks. Võib-olla olete te ülekaalus ning teie eesmärk on muuta oma toitumist paremaks ja hakata rohkem liikuma. Seega te ei oota, mida arst või õde teile ütleb, vaid osalete ise oma raviplaani koostamisel ja elluviimisel," kirjeldas Šteinmiller taolise koostööl põhineva süsteemi toimimist.

Kõik need andmed sisestatakse erilisse elektroonilisse süsteemi, mis on lõimitud perearsti töölauaga. Süsteem omakorda annab arstile-õele nõu, kas peaks näiteks patsiendile helistama või kirjutama talle välja mõne ravimi. Sel viisil koostatud raviplaan on nähtav ja kättesaadav kõigile: arstile, õele ja patsiendile endale. Šteinmilleri sõnul kasutatakse sellist süsteemi laialdaselt juba mitmel pool Euroopas, Ameerikas ja mõnedes Aasia riikides.

"Eestis pole veel aga võimalustki digitaalselt patsiendil enda retsepti uuendada. Ühel või teisel viisil peab selleks ikka perearstiga ühendust võtma, aga maailmas kasutatakse ka teisi süsteeme," võrdles dotsent. Tema sõnul pannakse projekti raames prooVile ka loodud e-perearstikeskuse rakendus, mille kaudu saab teatada probleemist, pikendada retsepti või küsida küsimusi perearstilt või õelt.

Pereõdede olulisus

Kui pilootprogrammis koolitati peamiselt perearste, siis projekti teises etapis keskenduti õdedele. Nende tööülesannete hulka kuulub sageli just kroonilise haigusega inimeste jälgimine ja nõustamine.

"Praegu on pereõdedel õigus välja kirjutada retsepte ja meditsiiniseadmeid. Nad on iseseisvad kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistid ja neist enamikul on magistrikraad. Inimesed on hakanud pereõdesid rohkem usaldama. Kõik teavad, et arstid on ülekoormatud – ühe patsiendi jaoks jätkub vähe aega ning neil on rohkem vastutust ja lisaks administratiivseid ülesandeid. Pereõde veedab patsiendiga 95 protsenti vastuvõtu ajast. Seetõttu on väga oluline, et ta oleks pädev ning oskaks suhelda, kuulda ja kuulata patsienti, kes usaldab talle oma tervisega seotud probleeme," sõnas Jekaterina Šteinmiller.

Uuringu raames uurisid teadlased õdedelt, kui sageli ja milliseid proaktiivseid meetodeid nad patsientidega tegelemisel kasutavad. Enamik vastanutest teatas, et kasutab neist mõnda – nad arutavad patsiendiga planeeritud ravi, huvituvad patsiendi enda seatud eesmärkidest ja aitavad neid seada ning uurivad, kuidas haigus nende elu mõjutab ja plaanivad järelvisiite tervise kontrolliks.

Harvem pakkusid küsimustikule vastanud õed patsientidele osalemist lisategevustes, mis aitaks neil haigusega toime tulla, andsid kätte raviplaani ja suunasid patsiente erialaspetsialistide juurde.

"Tegelikult me ei mõelnud midagi uut välja. See kõik on see, mida pereõed igapäevaselt teevad. Me püüame nende tööd aga struktureerida, et nad säästaksid aega ja samal ajal patsiendiga tõhusamalt suhtleksid," selgitab Šteinmiller.

Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli uuringu teises etapis arendati koolituskava ja viidi läbi koolitus ühes tervisekeskuses töötavat 18 õe seas. Praeguseks on projekt lõppfaasis – kus teadlased hindavad koolitusprogrammi mõju.

"Esmane reaktsioon tervishoiutöötajatelt on tavaliselt selline: "Oi ei!". Nad tunnevad, et see on lisakoormus. Kui me aga selgitame, miks seda vajatakse ja milliseid tulemused see annab – ajasääst, kompetentsi ja keskuse maine tõstmine – siis muidugi see motiveerib neid uuendustega kaasa tulema," ütles dotsent.

Šteinmilleri sõnul on kohtades, kus proaktiivse ravijuhtimise käsitlus toimib, tulemused näha juba poole aasta pärast – arstikülastuste arv väheneb, patsiendid satuvad harvemini EMO-sse ja haiglasse ning võtavad tervisemurede korral perearstikeskusega ise ühendust.

Seni on programm suunatud ainult teatud tüüpi perearstikeskuste külastajatele, kellel on kuni viis kroonilist haigust, jättes kõrvale vaimse tervise häiret. Samuti pole neil diagnoositud vähki ning nad ei saa palliatiivset ravi ega viibi hospiitsis.

Siiski võiks tulevikus sellist lähenemist laiendada kõigile, kes perearstikeskuse teenuseid vajavad. "Praegu lõpetame õdede kvalifikatsiooni tõstmise mõju analüüsi. Kui see on positiivne, mida ma väga usun, on plaanis laiendada seda üle Eesti tervisekeskustesse. Tuleks kaaluda ka tervishoiu kõrgkooli õppeaine lisamist, mis keskenduks just selliste patsientide proaktiivsele käsitlusele," jagas Jekaterina Šteinmiller tulevikuplaane.

Uuring avaldati Eesti Teaduste Akadeemia toimetistes.