Praxise analüütik Sandra Haugas rääkis Vikerraadio saates "Huvitaja", et üks suuremaid probleeme haridusvallas on jätkuvalt õpetajate puudus. "Sellest on küll palju räägitud, aga olukord on üsna tõsine ja positiivset trendi ei ole näha," sõnas ta. Üle poolte õpetajatest on vanemad kui 50 eluaastat. Arenenud tööstusriike koondava OECD riikides keskmiselt on aga nii vanade õpetajate osakaal 34 protsenti. Riigikontroll on välja toonud, et kui suundumus märkimisväärselt ei muutu ja noori õpetajaid tuleb peale napilt, siis aastaks 2035 võivad pooled Eesti õpetajad olla pensioniealised.

Haugas rääkis, et ühest küljest on näha, kuidas õpetajaamet muutub justkui veidi menukamaks ja õpetajakoolitusse siseneb rohkem noori.Samal ajal on aga näha, et umbes pooled õppijatest ei hakka üldse õpetajana tööle. Kolmandik kooli tööle läinud lõpetajatest loobub ametist juba esimesel töötamise aastal. "Siin on mitmeid põhjuseid, aga sageli taanduvad arutelud palgaküsimuse taha ehk palku tõstes saab probleem justkui lahendatud," rääkis ta.

Probleem on ka paljuräägitud suur töökoormus. "Küll aga ei räägita avalikkuses väga sellest, et meil on üsna tihe riiklik õppekava. Ainekava õpetajad tunnevad survet, et nad peavad ennast ja lapsi nendest teemadest nii-öelda läbi vedama. See ei võimalda teha asju, mida nad tahaksid, et ennast arendada ja kasutada uuenduslikke meetodeid. Tamp on taga," lausus analüütik.

Praxise analüüsist tuli välja ka puudujäägid riiklikus hariduse valitsemises. Ennekõike on see Haugase sõnul seotud sellega, et ei ole päris täpselt selge, mille eest vastutab riik, kohalik omavalitsus ja erasektor. "Siinkohal on Metsküla algkool ilmselt üks reljeefsemaid näiteid selle kohta, et riik on tegelikult toetamas väikekoole oma poliitikaga ja loodud on vastavad toetusmeetmed. Samuti soovivad pered väga kooli jätkamist, aga kohalik omavalitsus on vastu. Ehk siis kolm olulist hariduse osalist ei käi ühte jalga. Lõpuks on selle segaduse tagajärjel kannatajaks lapsed," ütles Haugas.

Mitmed rahvusvahelised uuringud tõstavad esile puudujääke Eesti üldhariduskoolide õpetajate õpetamiskvaliteedis. Haugas rääkis, et võrreldes teiste OECD riikidega kasutavad Eesti õpetajad vähem mitmekesiseid hindamisvahendeid. Ehk levinud on see, et õpilane saab numbrilise hinnangu, aga sõnalist tagasisidet väga tihti juurde ei anta. Seeläbi on ka personaalset lähenemist Eestis vähe.

Teine kitsaskoht on Haugase sõnul see, et Eesti õpetajad kasutavad vähem õpetamismeetodeid, mis arendavad õpilaste analüütilist mõtlemisvõimet ja vaimset arengut. "See viib meid selle juurde, et Eesti koolides ei ole väga hästi rakendatud nüüdisaegset õpikäsitlust," sõnas ta. Paljuski on probleem selleski, et lapsed ja noored küll õpivad palju, aga õpitu ei jää neile pikaks ajaks meelde. Seega pole pikas plaanis teadmised ikkagi Haugase sõnul omandatud.

Muukeelsed lapsed on kehvemas seisus

Analüüsis vaadati ka seda, kui hästi on Eestis seni hakkama saadud muukeelsete laste õpetamisega. Selgus, et väga hästi sellega seis ei ole. Selle kohta on Haugase sõnul mitmeid nii-öelda tõestusmaterjale. Ühest küljest see, et venekeelsetes koolides õppivad õpilased ei saa eesti keelt eriti hästi selgeks. "See on olnud üks eesmärk, mida riik on rõhutanud just selleks, et tagada võrdsed võimalused kõikidele noortele tööturul ja ka seoses edasiõppimisvõimalustega," ütles Haugas.

Teine näitaja on see, et õpitulemused on venekeelsetes koolides märkimisväärselt alla jäänud eestikeelsetele koolidele. "Kui PISA uuringuid vaadata, siis erinevate ainete puhul on mahajäämus umbes üks aasta, mis on päris suur. Siin ei ole positiivset trendi olnud viimastel aastatel kahjuks näha," rääkis ta. Sellise lähtekohaga arvestades ei saa Haugase sõnul üleminek eestikeelsele haridusele väga sujuvalt minna.

Oluline teema on ka hariduslik ebavõrdsus. Hariduslik ebavõrdsus tähendab siinkohal seda, et lastel või peredel on erinevad haridusvõimalused. "Ilmselt keegi nüüd tahaks öelda, et aga seda me ju tahamegi, et kaasaegses ühiskonnas oleks meil haridusvõimalused hästi eriilmelised. See on absoluutselt tõsi, aga ma arvan, et probleem on siis, kui erinevate sotsiaalsete rühmade haridusvõimalused ja -tulemused on erinevad," lausus Tallinna Ülikooli avaliku poliitika dotsent Triin Lauri.

Ühiskond ei püsi koos

Hariduslik ebavõrdsus võib Lauri sõnul viia sotsiaalsete lõhedeni, mistõttu ei püsi ühiskond enam koos. "Erinevatel sotsiaalsetel rühmadel ei ole üksteisega millestki rääkida ja see võib viia selleni, et mingisugused inimesed tunnevad ennast ühiskonnast välja tõugatuna. See viib omakorda selleni, et me ei suuda enam mingites teemades kokku leppida. Haridussüsteemi tohutu potentsiaal on ju tegelikult see, et see saab ühiskonda siduda," selgitas dotsent.

Kuigi rahvusvahelised uuringud näitavad, et Eestis ei ole tohutut hariduslikku ebavõrdsust, tasub Lauri sõnul andmetesse siiski sügavamalt sisse vaadata. Erinevused haridusvõimalustes ja -tulemustes on Eestis eelkõige koolide vahel ehk mitte niivõrd koolisisesed. Eestis näeb Lauri sõnul küllaltki dominantselt elukohajärgset koolisüsteemi. Reeglina käib laps koolis, mis on tema kodule kõige lähemal. Siin mängib rolli aga see, et piirkonnad erinevad omavahel. Nii võib elukohajärgne kool ise tekitada küllaltki suurt hariduslikku ebavõrdsust.

Teine viis haridusliku ebavõrdsuse tekkimiseks on seotud sellega, kui koolid ise valivad, milliseid lapsi õppima võtta. "Mida varem seda tehakse, seda ohtlikum see on. Teisisõnu, kui kool valib esimese klassi lapse välja, siis tegelikult valitakse välja pere. Nõnda hinnatakse  seda, kui hästi on lapsi ette koolitatud ja kui hea on nende kodune ettevalmistus. Ehk siis sellise koolisüsteemiga võimendatakse sotsiaalset eelist, mis lapsel juba on ehk täpselt vastupidine sellele, mida koolisüsteem peaks tegema," lausus ta.

Lauri rääkis, et Eestis tegutsevad koolid väga erinevates tingimustes: leidub nii 15 lapse kuika 1500 lapsega koole. "Selles kontekstis on päris üllatav, et meie maa- ja linnakoolides erinevused Eestis on tegelikult üsna väikesed. Meil on väga tugevad maakoolid ja hariduslik ebavõrdsus ei ole maakoolide nägu. Eestis on see paraku venekeelsete koolide nägu," selgitas ta. Tallinna linna erinevate koolide vahelised erinevused on tema sõnul tulemuste mõttes oluliselt suuremad kui maa- ja linnakoolide vahel.

Üks argument üleminekuks tasuta kõrgharidusele oli see, et seeläbi saab vähendada hariduslikku ebavõrdsust. Lauri on uurinud, kui palju paranes ligipääs kõrgharidusele selletasutaks muutmisega. Üks järeldus oli see, et kui vaadata ligipääsu küsimust maanoorte kontekstis, siis maal elavate õpilaste ligipääs kõrgharidusele ei ole paranenud.

Lauri sõnul on sellele loogiline seletus olemas. "Kui praegune tasuta kõrgharidus näeb ette, et tudeng õpib täiskohaga, aga toetused on küllaltki napid, siis selleks, et noor saaks maalt linna kolida, peab tal olema toimetulekuks elementaarne sissetulek. Seda reformi ei tehtud," lausus ta.

Kuigi maanoorte ligipääs kõrgharidusele ei ole paranenud, siis suurenenud on nende üliõpilaste osakaal, kes lõpetavad ülikooli nominaalajaga. "Ehk siis seda eesmärki tasuta kõrgharidus kergelt upitas," rääkis Lauri.