USA välispoliitika keskne tees on juba pikemat aega Hiina kasvava mõju ohjeldamine. Kui suur on võimalus, et see aitab uuesti kanda kinnitada ka bismarcklikul Kissingeri reaalpoliitikal? Näiteks kuulutavad juba mõned USA mõttekojad ja presidendikandidaadid, et Venemaaga tuleb ära leppida, et see ei libiseks täielikult Hiina rüppe. Kas väärtusepõhiste otsuste ajastu on läbi?

See oht on alati olemas. USA ja liitlaste peamine väljakutse jõuda poliitikani, mis peegeldab Hiina reaalsust, mitte seda, kuidas mõned Ameerika poliitilise ökosüsteemi osad Hiinale omaenda väärtusi projitseerivad. Mida rohkem survet me Hiinale paneme, seda rohkem vähendab see riigi võimet oma naabreid kiusata. See on olemuslikult reaalpoliitika ja me ei peaks sellest hoiduma.

Ent peame seejuures meeles pidama, et Hiina pole Nõukogude Liit. See on maailmamajandusega tugevalt lõimunud. Meil on vaja leida viis, kuidas Hiinaga koos eksisteerida. Sellest küljest on meie ees seisvad valikud palju keerukamad kui Bismarcki ajal.

Kuigi Hiina statistikasse on enamasti põhjust suhtuda kerge ettevaatusega, on selge, et selle majandust ootavad ees tõsised raskused ja mängu ei pea tooma isegi kaugemas tulevikus terendavat iibekriisi. Miks ei peaks me lootma, et tegu on ennast ise lahendava probleemiga?

Selle mõistmiseks tasub astuda samm tagasi. Hiinal on praegu raskusi ekspordi, noorema elanikkonna kasvava töötuse, kinnisvaramulli ning nii välis- kui ka kodumaiseid ettevõtteid mõjutava ärikliimaga. Selle tulemusel kolitakse oma tegevust üha rohkem näiteks Indiasse või Vietnami ja riik purjetab oma arengus vastutuult.

Ent sellele vaatamata muretsen praegu tõsiselt, kuidas Xi Jinpingi sugune juht käitub, kui tema teele satuvad raskused. On võimalik jõuda järelduseni, et Hiina hakkab käituma üha ohtlikumalt ja ettearvamatumalt, mida kauem need probleemid püsivad.

Võtame näiteks kasvõi Covidi. Ühiskond pandi drakoonilisi meetmeid rakendades kolmeks aastaks lukku. Selle mõju Hiina ettevõtetele, kodanikele ja ühiskonna psühholoogiale tervikuna oli määratu. Ent sellele vaatamata otsustas Xi alles möödunud aasta lõpus järsult null-Covidi poliitika kõrvale heita. Sedaviisi edasi-tagasi tõmmeldes on ülejäänud maailmal raske ennustada kasvõi seda, mis plaanid on tal Taiwaniga.

Ajaloost leiab küllaga näiteid, kus oskuslikud juhid on suutnud panna kehvadest majandusoludest tingitud siseriikliku rahulolematuse teenima agressiivsema välispoliitika huve.

Jah, teatud tingimustel hakkab saba koera liputama. Kriis muutub organismi liikumapanevaks jõuks ja organism ei kontrolli enam kriisi. Kui riigil on endal probleemid, kipuvad autoritaarsed juhid otsima kolli oma piiride tagant. See võib juhtuda ka Hiina puhul, kui riigil ei õnnestu oma majandusraskusi ületada

Vabamus toimuval arutelul rääkisite muu hulgas sellest, kuidas meie majandussuhetes Hiinaga riske vähendada (de-risking). Samal ajal kutsub taaskord terve rida mõttekodasid lääne majandusi end Hiinast täielikult lahti ühendama. Mis on nende kahe lähenemise vahe?

Riskide vähendamine on vastumürk lihtsustatud ideele, et saame Hiina majanduse kuidagi ülejäänud maailmast välja lõigata. Realistlikult mõeldes pole taoline eesmärk lihtsalt saavutatav. Küll saame vähendada oma tarneahelate sõltuvust ja suurendada oma vastupidavust mõjutustele, millele taoline sõltuvus hambad annab.

Näiteks teatas Hiina augustis, et hakkab kontrollima teatud kriitiliste materjalide eksporti, mida on vajalik teatud kriitilise tehnika valmistamiseks. See ei ole erand. Nad on kasutanud kaubandust oma geopoliitiliste eesmärkide saavutamiseks juba aastaid.

Ent juba nagu varem mainisite, Hiina pole Nõukogude Liit, misläbi pole uue raudse eesriide loomine juba olemuslikult võimalik. Samas tähendab isegi riskide maandamine juba olemuslikult täiendavaid kulutusi. Kuna vähemalt Euroopa Liidu majandus on niigi hapras seisus, miks peaksid poliitikud sellega kaasa tulema?

See on miljoni dollari küsimus. Lääneriikides toimub lähiaastatel mitmeid väga olulisi valimisi, mis määravad ka selle, kas see suund tõepoolest võetakse. Ent ma usun, et kui poliitikud rahvale ausalt selgitavad, miks seda vaja teha on, millised meetmed on riskidega proportsionaalsed ja see meile pikas plaanis kasuks tuleb, näeb ka avalikkus seda helges valguses. Tõde selgub aga muidugi valimistel. Nagu näitavad meie varasemad kogemused, üritab Hiina muidugi neid valimisi mõjutada.

Samas peame meeles pidama, et üha suurem osa majandusest on seotud digitaalse maailmaga. Teisisõnu, kui saeveski jääb palginappuse korral täiesti seisma, on võimalik digitaalseid teenuseid siiski teatavas mahus edasi pakkuda ehk see sõltuvuse vähendamine ei pruugi olla sedavõrd valulik.

Paraku toetub digimaailm füüsilises maailmas pooljuhtidele, mille pärast nii mina kui ka paljud teised analüütikud muretsevad. Taiwani konflikti vältimine on siinkohal väga oluline.

Ent see laieneb ka valdkondadele nagu kliimamuutuse leevendamine. Hiina peab muutuma sarnaselt teistele riikidele rohelisemaks. Samas on nii USA, Taiwan kui ka mitmed Euroopa riigid riskide maandamiseks seadnud teatud tehnoloogiatele ekspordipiiranguid, mille eesmärk on piirata Hiina Rahvaarmee võimekust oma riigipiiride taga teisi rünnata. Paraku on mõned taolised tehnoloogiad vajalikud majanduse keskkonnasõbralikumaks muutmiseks. Seejuures on Hiinata kliimamuutuse pidurdamine pea võimatu.

Kipume juba praegu sellele ette heitma, et see ei pinguta piisavalt palju, isegi kui rahvusvahelise energiaagentuuri prognoosi kohaselt paigaldatakse järgmisel viiel aastal taastuvenergeetika võimsustest just Hiinas.

Oleme püüdnud nii USA-s kui ka Euroopas üritada nii palju võimalik kliimateemat teistest majanduslikest ja poliitilistest väljakutsetest lahti siduda, aga selle mõju on jäänud piiratuks. Hiina ei taha ilmtingimata neid eraldi vaadata. See viib meid taaskord kitsaskohtadeni, mida Bismarcki ajal olemas polnud, kui mõtleme kasvõi vastastikustele sõltuvustele ja kriitilise tähtsusega mineraalide kaevandamisele.

Üks olulisemaid seadusakte, mida USA kongress on Joe Bideni ajal vastu võtnud ja millest Euroopas keegi eriti ei räägi, on "Kiipide ja teaduse seadus", mis peaks vähendama ühtaegu sõltuvust välismaal toodetavatest kiipidest ning takistama ühtlasi Hiina ligipääsu tehnoloogia viimasele sõnale. Samas on kriitikud osutanud, et pikas plaanis võib anda see hoogu kodumaise kiibitööstuse arendamisele ehk läänel kaob tulevikus igasugune mõjutusvõimalus. Venemaa näitel ei pruugi olla selles vilumuse saavutamine aga kuigi sirgjooneline.

See, kuidas me kiibiseadust raamistame ja esitleme, on väga oluline. Ma ei pea selle peaeesmärgiks järjekordset Hiina alla surumist, nagu see ise seda kujutab, kuigi see on seaduse kõrvalmõju. Tahame eeskätt kaitsta USA-d ja selle liitlasi mõjutustegevuse eest ja vähendada Hiina sõjaväe võimet end lääne tehnoloogia abil kaasajastada. See on dilemma, millega peame silmitsi seisma kõigi kahese kasutusega tehnoloogiate puhul. Kui tahame sõjalisi riske maandada, mõjutab see paratamatult tsiviilelu.

Washingtonis ja Brüsselis vaieldakse tuliselt, kui põimunud peaks meie majandused selles sektoris olema. Mu enda arvates on see talutav, kui meie argikasutuses olevad kiibid tulevad Hiinast, vähemalt seni kuni neil puudub võimekus oma geopoliitiliste vaadete edendamiseks tarneahel pantvangi võtta. Tõmbaksin joone kõrgtehnoloogiliste kiipide juures, millel on sõjapidamisele oluline mõju.

Rahvusvahelistes suhete teoorias räägitakse sageli julgeolekudilemmast, mis tekib pingeliste suhete naaberriikide vahel. Neist kumbki ei taha sõda, kuid kui üks hakkab oma sõjaväge oma julgeoleku kindlustamiseks moderniseerima, teeb samal eesmärgil seda seepeale ka teine. See viib end ise võimendava spiraalini. Midagi sarnast võib näha ka majanduses. Pole kahtlust, et lääneriikide püüe tegeleda tarneahelatest tingitud riskidega annab Hiinale tõuke muutuda kiipide tootmise vallas isemajandavaks.

Ajalukku vaadates on üritanud see seda teha aga juba 1990. aastatest saadik. Tegu pole millegi uuega. Idee, et praegu nähtavate muutuste taga on meie poliitikad, ei vasta seega tõele.

Paratamatult tekib seepeale küsimus, mis Hiinat selle juures tagasi hoiab? Meile võib meeldida korrata sellele vastamiseks stereotüüpi, et kollektiivsemas ühiskonnas ongi uute ja murdeliste ideedeni jõudmine raskem, ent arvestades, kui palju andekaid hiina teadlasi ma kasvõi ise tean, näib see sinisilmne.

Kiipide disainimine, ehitamine ja tootmine on sama palju kunst kui teadus. Vaja on kohutavalt palju nn vaikivat teadmist. Me ei saa inimesele lihtsalt kaasaegse kiibitehase kavandit ning oodata, et ta jõuab juhiseid rida-realt jälgides suurepärase tulemuseni. Taolise tehase käigus hoidmine on täiesti omaette kunst, mis on Hiina jaoks väljakutse, kuna sellel puuduvad selles vallas piisavad kogemused.

Arvan, et see on koht, kus meie kapitalistlike ja demokraatlike veendumustega saame öelda, et meie süsteem toodab sagedamini edukaid ja tõhusaid ettevõtteid, paremat tööjõudu ja ergutab lõpuks ka rohkem innovatsiooni kui käsupõhine Hiina süsteem.

Samas võib Hiinat sellegipoolest ikka ja jälle edu saata. Ent taaskord, nad on kulutanud kodumaise kiibitööstuse loomiseks praeguseks kümneid miljardeid dollareid, kuid kui nad on iseenda suhtes ausad, pole nad selle eest väga palju tagasi saanud.

Seega saame me rääkida teatavast maailmavaateliste süsteemide võitlusest või konkurentsist, mida võis näha viimati külma sõja ajal. Kui pikas plaanis võib käsupõhine süsteem seeläbi innovatsiooni pidurdada, miks pakub see näiteks Aafrika riikide juhtidele vägagi kütkestavat alternatiivi?

Hiina viimase 20 aasta kogemus ja edulugu pole sugugi tühine. Vaesuses olevate inimeste arv on vähenenud sadade miljonite võrra. Nõnda võibki nende näitajate jutustatav lugu tunduda neile veetlevana.

Samas on oluline meeles pidada, et see edu kaasnes majanduse ja poliitilise süsteemi liberaliseerimisega, mida me Xi autoritaarsema režiimi ajal enam ei näe. Kui võtta sinna kõrvale näiteks Eesti, mida okupeeris pikalt Nõukogude Liit, ja vaadata, kuidas siin on lood korruptsiooni ja kodanikuvabadustega, siis on ka see väga veetlev lugu. Neid on läänemaailmas veelgi. Pigem peame rinda pistma arenevate riikidega kärsitusega. Hiina süsteem näib andvat kiireid tulemusi, kuid praegusele arengutasemele jõudmine võttis 30 aastat.

Teine jutupunkt, mis meeldib eeskätt autoritaarsematele või oma poliitsüsteemilt aia peal istuvatele riikidele, on idee riigi suuremast kontrollist inimeste elude üle. Hiina jälgimisühiskonna mudel on kütkestav. Need on need riigid, millega peaks lääneriigid rohkem tegelema ja näitama neile, et ebajärjepidevus inimeste inimõiguste austamises kahjustab pikas plaanis ka majandust piisavalt palju, et see pole seda lihtsalt väärt.

Vähemalt enda varasema kogemuse põhjal valitsusstruktuurides võin öelda, et neile lihtsalt inimõiguste tähtsuse teemal loengu pidamine pole kuigi tõhus. Võin pidada näiteks USA demokraatiat võrdlemisi heaks, kuid sellel on mitmeid inetuid tüükaid. Neile on lihtne osutada. Peame oma lugusid jutustama, kuid olema seejuures ausad ja alandlikud. Sinna juurde majanduslike eeliste ja elukvaliteedi paranemise mainimine on väga oluline.

Winston Churchilli tsitaadid on natukene kulud, aga "Kui Napoleoni käsutuses oleks olnud ajaleht "Pravda", ei teaks prantslased endiselt, et ta Waterloo lahingu kaotas". Kuidas saab läänemaailm end alasti võttes ja oma puudusi tunnistades pakkuda oma lugudega autoritaarsemate riikide narratiividele tõsist konkurentsi?

Ma ei usu, et Venemaad ja Hiinat saadab tegelikult oma lugudes väljaspool oma riigipiiri populariseerides selles mõttes väga suur edu. Kui külma sõja kogemus meile midagi õpetas, on ühiskonnad märksa targemad, kui me neid peame. Kui asjaolud muutuvad, võib nende mõttelaad kiiresti muutuda.

Ent tunnistan, et ühiskonnad on haavatavad. Meile meeldib uskuda lugusid, mis kinnitavad meie maailmavaadet ja sensatsiooniline informatsioon. See tuli meile küttide-korilaste ajastul kasuks, kui rändasimegi väikeste inimrühmadena mööda maad ringi. Kaasaegses ühiskonnas on need aga vead, mida saavad meie vastased sihikule võtta. Seejuures ei saa seda teha vaid meie välised vastased, vaid sama kasutavad ära ka kodumaised poliitikud.

Viimasega arvestades, juba praegused kiibid ja generatiivsed keelemudelid võimaldavad toota tohutul hulgal eksitavat või valeinfot, ükskõik kas seda teeb Hiina või mõni kodumaine poliitiline jõud. Kas ühiskonnad on tõesti piisavalt targad, et seda märgata?

Majandusteadlane John Maynard Keynes ütles kunagi, et pikas vaates oleme me kõik surnud. Pikas vaates on ajalugu tõesti tõestanud, et me suudame uute tehnoloogiate kohaneda. Kliimakriis on muidugi sellele ideele tõsine proovikivi, aga kaldun olema optimist. See ei tähenda, et lühikeses plaanis inimesed selle väärinfo tõttu ei kannata või see ei põhjusta mingeid tragöödiaid.

Ühiskonnad on enamikes demokraatlikes ühiskondades praegu sedavõrd polariseerunud, et poliitikute võit sõltub tihtipeale paarisajast häälest. Viimane tähendab, et isegi kui kurjamitel õnnestub kallutada väikese ühiskondliku rühma eelistusi, võib olla sellel suurele poliitikale märkimisväärne mõju. Väärinfoga polegi vaja seda loogikat järgides suuri masse, tuleb vaid hoolikalt sihtmärke valida. Mäletavasti sõltus USA viimaste valimiste ajal mitmes osariigis tulemus naeruväärselt väikesest hulgast häältest.

Tõsi, osaliselt saame süüdistada USA valimissüsteemi. Demokraatia peabki olema vastuvõtlik rahva tahtele, kuid see ei ole olla sedavõrd tundlik, et see mõjutab iga väiksemgi lainetus.

Ja kui kõik kokku võtta, siis kas me saame öelda, kas Hiinaga sel planeedil koos elamiseks on parem Euroopa või USA lähenemine?

Hiina strateegia on meid selles osas lõhestada, misläbi peame meeles hoidma, et kuigi meie lähenemistes on filosoofilises mõttes erinevusi, näeme maailma palju rohkemates küsimustes samamoodi.

Andrew J. Grotto on Stanfordi Ülikooli William J. Perry rahvusvahelise julgeoleku küberpoliitika keskuse ja Hoover Institution'i teadur. Grotto pidas avaliku loengu Euroopa ja USA lähenemist Hiina suhtes Vabamu programmi Global Conversations raames.