Huvi vananemist aeglustavate ainete vastu on viimasel paarikümnel aastal hüppeliselt kasvanud. Ühe paljutõotava ühendina on jäänud teadlastele silma tauriin. Erinevalt teistest aminohapetest ei kasuta keha seda valkude valmistamiseks. Samas on see hädavajalik mitmete elutähtsate protsesside juures. Inimeste puhul seostub suurem tauriini hulk veres muu hulgas kõrgema luude tiheduse, tervislikuma kehamasssi indeksi ja parema immuunsüsteemi tööga.

Mida vanemaks aga loomad jäävad, seda vähem näib tauriini nende kehas leiduvat. Samal ajal on jäänud segasemaks, kas tegu on põhjusliku seose või pelgalt korrelatsiooniga. Vananedes väheneb veres mitmete teistegi ühendite hulk. Organismi üldise allakäigu tõttu ei pruugi suuta neid enam lihtsalt nii palju toota. Küsimusele aitab nüüd vastata enam kui 11 aastat kestnud uuringuseeria.

Vijay Yadav Columbia Ülikoolist kinnitas esmalt kolleegidega, et vananedes kipub tauriini tase imetajate kehas tõesti langema. Näiteks oli 15-aastastel reesusmakaakidel seda veres 85 protsendi võrra vähem kui viieaastastel ahvidel. Viieaastaste laste veres leidus tauriini seevastu keskmiselt kolm korda rohkem kui 60-aastastel.

Põhjuslikkuse välja selgitamiseks söötis Yadavi töörühm esimese sammuna 125 hiirele nende elupäevade lõpuni igapäevaselt tauriinilahust. Närilistele hakati andma ühendit 14 kuu vanuselt, mis vastab ligikaudselt inimeste 45. eluaastale. Võrreldes samades tingimustes elanud liigikaaslastega elasid lahust saanud isashiired kümme ja emashiired 12 protsenti kauem. Inimaastates on võrreldav kolme-nelja kuu võrra pikem eluiga seitse kuni kaheksa aastat pikema eluga.

Kaheaastaste hiirte puhul paistis silma, et nende tervis oli peaaegu igas mõttes parem. Muu hulgas kulutasid nad päevas rohkem energiat ja nad olid tugevamad. Ühtlasi oli neil suurem luutihedus, nad võtsid pärast menopausi vähem kaalus juurde, reageerisid paremini insuliinile ja nende immuunsüsteem toimis paremini. Ühtlasi esines neil vähem ka depressioonile ja ärevushäirele sarnanevaid sümptomeid. Rakutasandil leidus tauriini saanud hiirte organismi vähem rakke, mis keeldusid end pärast oma normipärast eluiga surmamast, ja ka vähem DNA-kahjustusi.

Närilistele söödetud tauriini hulk ulatus inimeste tüüpilisele kehakaalule teisendades kolmele kuni kuuele grammile päevas. Keskmises energiajoogis leidub tauriin umbes üks gramm. Kuigi teadaolevalt pole tauriin suuremas inimestele ohtlik, pole tehtud ka uuringuid, mis juhtub, kui tarbida seda toidulisandina suuremas koguses pikema aja vältel.

Teadlased nägid hiirte puhul märgatud mustreid ka reesusmakaakidega katsetes. Kuus kuud tauriini saanud keskealistel ahvidel oli muu hulgas suurem luutihedus, tõhusamalt toimiv immuunsüsteem, stabiilsem veresuhkru tase ja neil esines vähem maksakahjustusi.

Viimaks pööras Yadavi töörühm tähelepanu inimestele. Tauriini võimaliku mõju uurimiseks võtsid teadlased luubi alla 12 000 eurooplase tervisenäitajate kohta kogutud andmed, kes olid vanemad kui 60 aastat. Kuigi tegu polnud selgelt põhjusliku seosega, esines kõrgema tauriinitasemega inimestel harvem teist tüüpi diabeeti, kõrgvererõhutõbe, nad olid harvem ülekaalulised ja ka nende põletikunäitajad oli tüüpiliselt madalamad.

Mõnevõrra ühesem seos tuli välja uuringus, kus laskis töörühm panna jalgrattatrenažööril oma võimed proovile nii kutselistel sportlastel kui ka istuva eluviisiga inimestel. Mõõtmiste põhjal kasvas tauriini tase tõsise pingutuse peale mõlemas rühmas. Viimane võiks Yadavi ja ta kolleegide sõnul osaliselt selgitada, miks sportimine tervisele kasuks tuleb.

Samas rõhutas töörühm, et tauriini võimalik kasulik mõju inimestele tuleb panna proovile kliinilistes uuringutes. Praegu on näiteks käimas uuring, kus vaadatakse selle mõju ülekaalulisusele. Samas ei pöörata selles tähelepanu teistele tervisenäitajatele. Teiste paljulubavate vananemise aeglustajatena nähakse veel metmorfiini, rapamütsiini ja NAD-analooge.

Yadavi sõnul räägib aga tauriini kasuks see, et inimeste organism toodab seda niigi, see pole suuremas koguses võttes teadaolevalt mürgine ja vere tauriinitaset annab kergitada ka trenniga.

Uuringuid kirjeldavad tööd ilmusid ajakirjas Science (1, 2).