Mereprügi on ülemaailmne, ajas aina kasvav probleem. Vaikses ookeanis asuv Prantsusmaa-suurune prügisaar on vaid üks tähelepanu pälvinud nii-öelda saavutustest, kuna prügi leidub kõikides meredes ja siseveekogudes. Laineis ulpiv prügi mõjutab muu hulgas vähemalt pooli merega seotud linnuliike, kirjutab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog Marko Mägi Eesti ornitoloogiaühingu ajaveebis.

Linnud võivad kasutada mereprügi pesamaterjalina – seda võib pidada siiski leebeks mõjuks. Halvemal juhul võivad nad aga näiteks tormis kaotsi läinud kalavõrkudesse takerduda ja hukkuda. Oluliselt tõsisem probleem on mitmetele liikidele prügi neelamine, sest loodusliku toidu ja prügi eristamine ei pruugi linnule lihtne olla. Samuti võivad pelgalt kogenematusest ja uudishimust prügi süüa paljud noorlinnud.

Suur osa mereprügist ulbib mere pinnakihis, kust just merelinnud toitu püüavad. Kuid prügi võib jõuda linnu organismi ka kaudselt: näiteks merelindudele toiduks olevate kalade kaudu, kes mikroplasti neelavad.

Kui neelatud prügi on väike, võib see seedesüsteemi läbida lindu kahjustamata. Sageli aga takistab prügi loodusliku toidu liikumist sooltes, mistõttu tekivad ummistused ja lind ei saa energiat. Sel juhul ähvardavad lindu sõltuvalt prügist sisemised vigastused, põletikud või mürgistus.

Arvatakse, et aastaks 2050 on mereprügist, mida aastas jõuab ookeanidesse 4,8–12,7 miljonit tonni, suuremal või vähemal määral mõjutatud 99 protsenti merelindudest.

Läänemeri ei ole ookean, kuid prügi on ka siin. Esimese Läänemerel talvitavate merelindude prügiuuringu tulemused selgusid mõne aasta eest ning tegu oli esimese uuringuga, mis sedastas aulide prügisöömist.

Leedu rannikul kalavõrkudes uppunud 524 linnu lahkamisel ilmnes, et prügi olid söönud 2,1 protsenti lindudest. Kuuest teadlaste lahkamislauale jõudnud linnuliigist kolm olid prügist puutumata: must- ja tõmmuvaeras (Melanitta nigra ja M. fusca) ning tuttpütt (Podiceps cristatus). Kuid prügi leiti auli (Clangula hyemalis), punakurk-kauri (Gavia stellata) ja lõunatirgu (Uria aalge) laipade seedeelunditest.

Enim leidus prügi just aulides: neist oli prügi söönud viis protsenti, kauridest aga 4,5 protsenti ja lõunatirkudest kolm protsenti. Sealjuures oli üks punakurk-kaur neelanud õhukese plasthelbe ning lõunatirk tüki elektrijuhtme isolatsioonist. Kuna punakurk-kaur ja lõunatirk olid valimis esindatud vaid ühe prügi söönud linnuga, ei saa nende liikide kohta kaugeleulatuvaid järeldusi teha.

Aulidest leitu oli valdavalt plast – mikro- ja vahtplast, plasttükid, sigaretifilter –, kuid leidus ka metalli õngekonksude ja toidujäätmeid kirsikivide näol. Vaerastest prügi ei leitud, kuigi nad moodustasid uuritud lindudest poole. Ilmselt on see tingitud nende toitumisest, sest nemad söövad põhjaloomastikku.

Aulide toitumine on aga mitmekülgsem – lisaks põhjaloomastikule söövad nad võimalusel ka kalu ja selle käigus satub nende teele ka ulpiv prügi. Isased ja emased aulid prügi söömises ei erinenud, kuid märkimisväärne oli, et noortest aulidest leiti prügi viis korda sagedamini kui vanalindudest: vastavalt 3,2 versus 15,4 protsenti. Põhjus on ilmselt kogenematuses, sest noorlinnud on talvitamisaladel esmakordselt.

Uuringu autorid leiavad, et prügireostus, mis mõjutab just laiema toiduvalikuga merelinde, on seni tähelepanuta jäänud. Arvestades lindude arvukuse langust Läänemerel, tuleks nende sõnul ka mereprügisse hakata tõsiselt suhtuma.

Uurimus ilmus ajakirjas Marine Pollution Bulletin.